Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 2:12-17
Läkitus Pergamoni kogudusele12Ja Pergamoni koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kelle käes on vahe kaheterane mõõk:
13Ma tean, kus sa elad - seal, kus on saatana troon. Ja sa pead kinni minu nimest ega ole salanud minu usku ka neil päevil, mil Antipas, mu tunnistaja, minu ustav, tapeti teie juures, seal, kus elab saatan.
14Kuid mul on pisut sinu vastu: sinu juures on neid, kes peavad kinni Bileami õpetusest, kes õpetas Baalakit panema Iisraeli laste ette püünispaela: sööma ebajumalate ohvreid ning hoorama.
15Nõndasamuti on sinulgi nikolaiitide õpetusest kinnipidajaid.
16Paranda siis meelt, muidu ma tulen varsti su juurde ning sõdin nende vastu oma suu mõõgaga.
17Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele: Võitjale ma annan süüa peidetud mannat ning annan talle valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea.
Mis võiks teha meid tugevaks ning aidata elada täiesti sirgjooneliselt?
Pergamoni linnal polnud looduslike eeliseid, nagu oli sadamalinnadel Efesosel ja Smürnal - seega tuli neil leida teisi vahendeid jõukaks saamiseks. Selleks valisid nad entusiastlikult keisri kummardamise, et osutada enda lojaalsust ja pälvida soosingut. Just Pergamonis püstitati esimesena impeeriumis, aastal 29 pKr, tempel “jumalikule Augustusele ja jumalanna Romale”. Sellise valiku tõttu nimetab Jumal linna “saatana trooniks” ning just seal suri keisetr Domitianuse valitsusajal ka esimene märter Aasias, Jeesuse ustav tunnistaja Antipas (s 13) - kes aeglaselt tulel surnuks hautati.
Samamoodi kui Tüatiira linnas, omasid Pergamonis erilist tähtsust jumalakujusid valmistavate käsitööliste gildid. Gildide pidustuste käigus, kuhu oodati kõikide ametite esindajaid, pakuti osalejatele ebajumalatele ohverdatud roogasid ja seksuaalseid orgiaid (s 14). Ilmselt ka koguduse keskel oli mitmeid valeõpetajaid, kes üritasid kristlasi veenda, et viimased ei peaks olema liiga jäigad või ranged muude kommete osas ning võiksid teha kompromisse neis asjus.
Tõsiusklikud aga väitsid, et kristlased annavad tunnistuse just seeläbi, et ei lähe kaass millegi sellisega, vaid kui nad kartmatult ja rõõmuga erinevad isegi siis, kui see toob neile kannatusi.
Küsimus oli turvalisuses ja toimetulekus, mis on ka meie päevil inimeste üks põhilisi eesmärke. Me kõik oleme nõus andma palju oma turvalisuse eest. Ülestõusnud Kristus aga meenutab Pergamoni kristlastele, et nende tegelik turvalisus on Tema, mitte keisri käes - Kristusel on tegelik võim ja vägi. Tema käes on kaheterane mõõk (s 12).
Ka tõeline elatusallikas tuleb Jumala salajastest varudest - peidetud mannast (s 17), tuletades meile meelde Jumala imelist hoolitsust oma rahva eest kõrberännakul ( 2Ms 16) ning ka kosutust, mis hoovab meie ellu kui jääme Jumalale ustavaks (Jh 4:34).
Erinevat värvi kivikesi kasutati mitmesuguste avalike pidustuste sissepääsu vahenditena; must kivi oli ka kuulsa Aasja jumalanna Cybele sümbol ning valget kivi kasutati ravivahendina; samuti kasutati musta ja valget kivi õigustoimingutes, kus kohtuniku poolt antud must kivi tähendas süüdimõistmist, valge aga kinnitas inimese süütust. Pergamoni kohalikuks kivimiks oli must basalt. Kuid oma suurejooneliste ehitiste tarvis tuli elanikel importida valget marmorit. Kui aga sponsorid soovisid oma nime esile tõsta, pidid ka nad sisse ostma valget kivi, et sellesse oma nimi raiuda.
Nimevahetus ise aga oli Vanas Testamensid sageli seotud tõotusega. Jeesus tõotabki ustavatele anda uue valge kivi ja uue nime (identiteedi) viidates nii, et tõeline heategija on Tema, kes tagab meie hoolitsuse ning turvalisuse.
Täna, rohkem kui iial enne, ümbritseb meid tohutu ja pidev surve teha kompromisse - töö juures, suhetes, pere ja sõprade keskel, praktiliselt kõikjal. Kindlaks jäämiseks peab iga kristlane ära õppima Jumala ligiolusse põgenema, et seal vabaneda survest ja näha ning tunnetada asju õigesti. Seal kogeme taas, et kõige tähtsam on see, millise hinnangu annab meile ja meie elule Jumal.
Selle kommentaari autor: APÜ