Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 5:1-14
Nägemus raamatust ja Tallest1Ja ma nägin troonil istuja paremas käes rullraamatut, täis kirjutatud seest ja väljast, kinni pandud seitsme pitseriga.
2Ma nägin võimsat inglit, kes suure häälega kuulutas: „Kes on väärt avama seda raamatut ja lahti tegema selle pitsereid?”
3Ning mitte ükski taevas ega maa peal ega maa all ei suutnud avada raamatut ega vaadata sinna sisse.
4Ma nutsin kibedasti, et kedagi ei leitud väärt olevat avama seda raamatut ning vaatama sinna sisse.
5Siis üks vanemaist ütles mulle: „Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu ja selle seitse pitserit!”
6Ja ma nägin trooni ja nelja olevuse ja vanemate keskel seismas Talle, kes oli otsekui tapetud ning kellel oli seitse sarve ja seitse silma - need on seitse Jumala vaimu, kes on läkitatud kogu ilmamaale.
7Ja ta tuli ning võttis raamatu troonil istuja paremast käest.
8Kui ta oli võtnud raamatu, siis need olevused ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, igaühel oli käes kannel ja kuldkausid täis suitsutusrohte - need on pühade palved.
9Ning nad laulsid uut laulu: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest
10ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.”
11Ja ma nägin ja kuulsin paljude inglite häält trooni ja olevuste ja vanemate ümber, ning nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat.
12Nad hüüdsid valju häälega: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!”
13Ja kõike loodut taevas ja maa peal ja maa all ja meres ning kõike, mis on nendes, kuulsin ma hüüdvat: „Sellele, kes istub troonil, ja Tallele - õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!”
14Ja need neli olevust ütlesid: „Aamen.” Ning vanemad heitsid maha ja kummardasid.
Eelmises peatükis viidi Johannes nägemuses taevasesse troonisaali. Siin jätkub troonisaalis toimuva kirjeldus. Oma saladuste ilmutamisel kasutab Jumal sageli sümbolite keelt, sest elust tuntud pildid on sümbolitena väga kõnekad.
Valdavalt on igasugused maailma trooni(de) ümber toimuvad sündmused lavastatud, vastavalt aastakümnete jooksul kujunenud protokollidele. Inimesi juhendatakse väga põhjalikult mida ja kuidas teha, kus seista, kuidas vastata. Ei ole jäetud mingit võimalust spontaansusele või ootamatusele. Ometi mitte siin, selles pildis. Sest elav Jumal toimib hämmastavail viisidel, pannes meid sündivat avalisui imetlema.
Tähelepanu on pööratud kõigepealt saladuslikule rullraamatule troonil istuja käes. Kui Ilm 4:1 lubati näidata tulevasi sündmusi, siis siin selgub, et nende sündmuste kirjeldus on peidus seitsme pitseriga suletud dokumendis, millele ligipääsuõigust pole peaaegu kellelgi. Seitsme tunnistaja pitseritega suleti Rooma õiguse kohaselt testamendid. Selles dokumendis oli kirjas inimkonna lootus ja õudus; selle sisu on ülirikkalik – kirjutatud on mõlemale poolele.
Johannes igatseb teada saada talle kallite koguduste tulevikku neil rasketel aegadel; ta vajab kinnitust, et see usk, mida ta on õpetanud, jääb alles tema eluajal, ning see kindlus mille poole ta nii väga sirutub, on ahvatlevalt ligidal, selles samas, saatusi avavas rullraamatus.
Kahjuks on rullraamat kinni pitseeritud, takistades kõikidel uudishimulikel “teadjate” hulka astumast. Hullem veel, kogu selles ääretus, hiilgavas taevaste olendite kogumis, ei näi olevat kedagi, kes oleks piisavalt kvalifitseeritud murdma pitserit. Aga kui keegi ei tohi avada pitserit tulevikku, kas siis jääb veel lootust? Pisaraid, mis voolavad siis, kui elu on täiesti kontrolli alt väljas, ning taevas tundub olevat tumm ja võimetu, valatakse ka tänapäeval. Nuttev Johannes otsekui esindaks siin tervet inimkonda, kellest enamikule jääb nende eksistentsi mõte ja tähendus suureks vastamata küsimuseks. Tundub, nagu oleks meie saatus jäädagi komistama pimedusse, ilma mingi valguseta sel rajal.
Samas - rullraamat on troonil istuja paremas käes. Parem käsi sümboliseerib jõudu ja osavust, Jumala puhul kõikväelisust. Maailma tulevane saatus ei kujune juhuslikult, vaid on kindlalt Jumala käes, Tema suunata. Tegemist on Jumala lõpliku tahteavaldusega, millele otsitakse väärilist täideviijat.
Siis aga selgub, et vaid Ühel on kõik nõutu, et avada pitserit, ning kõik tunnevad Ta kohe ära, sest Talle on antud silmapaistvaim koht. “Juuda Lõvi” kõlab piisavalt kuninglikult, ometi näeb Johannes troonil täissuuruses talle. Tallele avaldatakse austust ja mitte teda ümbritseva kirkuse tõttu, vaid tema lahinguhaavade pärast. Sest tema ohvrisurm inimkonna eest, on see mis paneb ümberolijad ülevoolama palves ja kiituses. Ta on Tall, kes on võitnud. Tema avas meile Jumala tundmise ning andis elu mõtte. Seitse sarve on täieliku väe, täieliku nägemise ja täieliku Vaimu ligiolemise sümbol.
Ja korraga tundub, nagu oleks eesriie eest ära tõmmatud, et kõik osalised saaksid tulla lavale ja olla tunnistajaiks sellele inimkonna ajalugu määratlevale hetkele. Trooniruumi lisandub veel enam rahvast, kui kogu loodu liigub edasi helides ja laulus. Laulmine on läbi aegade olnud kõige loomulikum vastus neilt, kellele antakse näha Jumalat toimimas, päästmas ja lunastamas.
Selle kommentaari autor: APÜ