Kujutle end meeleheitlikult uitamas mööda rahvarohkeid tänavaid paigas, kuhu kunagi kuulusid, kuid nüüd tunned end seal nagu võõras. Mitte keegi ei taha sind tunda, keegi ei hooli võõrandumisest mida tunned. Kõikjal ümberringi pulseerib elude anonüümne aktiivsus - elu enda aktiivsus - aga sinust läheb see täiesti mööda. Äkitselt kõnetab sind tuttav hääl; sa keerad ringi, et näha sõbralikku nägu ja korraga ei tunne sa ennast enam nii üksi. 

Umbes samalaadne pidi olema pimeda mehe kogemus, kelle Jeesus tervendas. Olla sünagoogist välja visatud Jeesusele lojaalseks jäämise pärast (Jh 9:34) tähendas tema jaoks ka kogukonnast välja heitmist. Ometi võtab Jeesus vaevaks mees üles otsida (s 35) ja tervitades vastu võtta uude kogukonda - jüngrite kogukonda, kes tunnistas Jeesust kui Messiat ja Issandat (s 36 - 38). Nimetus "Inimese Poeg" (s 35) on viide isikule Taanieli raamatus (Tn 7:13) - isikule, keda Jeesuse päevil valdavalt samastati Messiaga.

Et nägijaks saanud mees on Jeesuse juba tunnistanud prohvetiks (Jh 9:17) ja Jumala saadikuks (Jh 9:33) võtab ta nüüd vabatahtlikult vastu täieliku ilmutuse tunnistades, et Jeesus pole keegi muu kui Messias (s 38). Mees, keda meile alguses tutvustati kui tervekssaanut, suudab nüüd näha ja mõista ka selles evangeeliumis kirja pandud suuri tõdesid (Jh 20:31); temast on saanud evangeeliumi lugejatele eeskuju, keda järgida. 

Variserid on ebaõiglaselt kohut mõistnud mõlema - mehe ja Jeesuse üle, aga Jeesus keerab need kohtumõistmised tagasi ja mõistab hukka hoopis ebaõiglased kohtunikud, kuulutades nood pimedateks (s 41). Seda tehes esitleb Ta ennast, kui Jumala poolt määratud ja õiglast kohtunikku (s 39). 

Järele jääb Jeesuse eemaletõukamine süüdistajate poolt. See aga avab inimeste silmad nägema variseride väidete täielikku valelikkust ning on ühtlasi lugejatele hoiatuseks iga hinna eest hoiduda tegemast samasugust viga.