Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 11:46-57
Suurkohus otsustab Jeesuse hukata46Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.
47Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.
48Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.”
49Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi
50ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”
51Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.
52Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.
53Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.
54Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.
55Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.
56Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: „Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?”
57Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.
Läbi kogu evangeeliumi on Johannes vihjanud, et mitte kõik ei vasta Jeesusele usuga. Evangeeliumi sissejuhatusest leiame Johannese üsnagi terava kommentaari: "Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu" (Jh 1:11). Tänases tekstis rõhutab ta jagunemist nende vahel, kes Temasse usuvad ja nende vahel, kes ei usu
Johannese jutustus juutide juhtide dilemmast on täis irooniat. Siin on ka ainuke koht, kus mainitakse "roomlasi" (s 48), mis viitab otse tegelikule probleemile: Rooma võimu survele ja sõjaväelise sekkumise ohule. Samamoodi tuleb esile ka juhtide tõeline viga: nad ei muretse arusaamise pärast, kes Jeesus tõeliselt on, vaid, kas Jeesusesse uskujad põhjustavad neile poliitilise probleemi!
Iroonia tipp on aga selles, et see mis tõeliselt toob viimaks roomlaste hävituse - "nii meie pühapaiga kui ka rahva” hävituse (s 48), on Jeesuse kõrvaleheitmine juutide juhtide poolt! "Kui te vaid oleksite ära tundnud Jumala soosinguaja - ent nüüd on see teie silmade eest peidus!" (Lk 19:42 - 44, vabatõlge).
Üksnes isiklikku kasu silmas pidades panid juutide juhid Jumala kohale Caesari, märkamata endi kui usujuhtide tohutut viga. Ja nende hilisem valjuhäälne hüüdmine: "Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!" (Jh 19:15) oli seda viga kinnitav ning šokeeriv teisendus juutide palvest "Meil ei ole kuningat vaid on Jumal”!
Kaifas arvas, et Jeesuse surm päästab rahva roomlaste käest, tegelikult aga päästis Jeesuse surm rahva patu karistusest ja väest. Jeesus ohverdati kui "Jumala Tall" (Jh 1:36), kes annab oma elu "lunaks paljude eest” (Mk 10:45). Ja mitte ainult juudi rahvuse eest vaid ka "hajali elavate Jumala laste" eest (s 51, 52), nende "teiste lammmaste" (Jh 10:16) eest, "kes usuvad tema nimesse" (Jh 1:12). Seal, kus arm on uskmatusest ahistatud, voolab see välja teistele, kes headele sõnumitele vastavad.
Selle kommentaari autor: APÜ