Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 40
Päästetu tänu ja palve1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2
Ma ootasin Issandat suure ootusega;
ta kummardus mu poole
ja kuulis mu appihüüdmist
3ja tõmbas mind üles õuduse august
ja paksust porist
ning asetas mu jalad kaljule
ja kinnitas mu sammud.
4Ta pani mu suhu uue laulu,
kiituslaulu meie Jumalale.
Paljud näevad seda ja hakkavad kartma
ja lootma Issanda peale.
5Õnnis on mees,
kes paneb oma lootuse Issanda peale
ega pöördu
ülbete ja valesse taganejate poole.
6Palju oled sina, Issand, mu Jumal,
teinud imetegusid
ja mõelnud mõtteid meie kohta;
ei ole kedagi sinu sarnast.
Kui ma hakkaksin neid kuulutama
ja neist kõnelema,
siis oleks neid rohkem
kui jõuab ära lugeda.
7
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi -
aga mu kõrvad oled sa avanud -,
põletus- ja patuohvrit sa ei nõua.
8Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen,
rullraamatus on minust kirjutatud.
9Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega
ja sinu Seadus on mu südames.”
10Ma jutlustan õiglust suures koguduses;
vaata, ma ei sule oma huuli,
Issand, sina tead seda!
11Su õiglust ma ei varjanud oma südames,
sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin,
su heldust ja su tõde ma ei salga
suure koguduse ees.
12
Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust;
sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
13Sest lugematud õnnetused on mind piiranud,
kõik mu süüteod on mind kätte saanud -
mul puudub neist ülevaade,
neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas
ja mu süda kaotab julguse.
14Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada!
Tõtta mulle appi, Issand!
15Häbenegu ja kohmetugu nad kõik,
kes püüavad hävitada mu hinge;
taganegu ja jäägu häbisse need,
kellele meeldib mu õnnetus!
16Vallaku jubedus oma häbitööst neid,
kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
17Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik,
kes otsivad sind;
kes armastavad sinu päästet,
need öelgu alati:
„Suur on Issand!”
18Mina olen vilets ja vaene,
aga Issand mõtleb mu peale!
Sina oled mu abi ja mu päästja!
Mu Jumal, ära viivita!
Üle kõige kõneleb see psalm aegade tagant tulevast tunnistusest. See on kinnitav.
Kui mõelda kõikide pühade peale, kasvõi ainult nende peale, kes praegu siin maa peal on, siis tahaksin sellelt tohutult hulgalt küsida: “Tõstke käed, keda on Issand välja toonud hädast ja pole lasknud tema vaenlastel rõõmutseda tema pärast!”
Ja siis ma paluksin: “Tõstke käed, kes on kisendanud Jumala poole ja Jumal on ta terveks teinud.”
Ja siis: “Tõstke käed, kelle hinge on Jumal välja kiskunud surmast ja kelle Jumal on päästnud haudaminekust.”
Ja siis ma tahaksin kasutada kõiki 21. sajandi tehnilisi võimalusi, et visualiseerida see kätemeri, mis pühade seast tõuseks, vastuseks igale küsimusele. Ja ma peaksin ka ise tõstma käe kõigil kolmel korral ning tahaksin ühineda kogu südamest sellisele tunnistusele järgneva ülistusega.
Mul on kahju, et seda niimoodi teha ei saa, aga ma arvan, et ei ole Jumala last, kelle elus poleks tunnistusi Jumala suurtest tegudest. Nendel imelistel hetkedel, kui me oleme otsekui osalised imes, siis on inimesel väga lihtne mõelda, et mitte iial enam ma ei kahtle Jumala suuruses või vägevuses. See, mida ta on mulle teinud, on nii vapustav, ta on mind kõnetanud, ma olen kogenud midagi nii imelist, ma ei saa enam Jumalas kahelda.
Ja ometi, tulevad peale sellist kinnitust ikkagi päevad, kui õhtulgi jääb nutt varaks, kus me kogeme, nagu oleks Jumal meie peale vihane, nagu oleks Jumal peitnud oma palge. Päevad, mil taas tunneme kõige ehtsamat hirmu ja kisendame Jumala poole.
Kummaline on see, et kuigi me teame, et pilvised päevad järgnevad päikeselistele, täpselt nii, nagu praegu looduses, ja et olukordade pimedused laotavad end taas ka meie üle - tabavad nad ikkagi meid ootamatult, ikkagi on see üllatus ja nii sageli ei mäleta me siis enam äkki ühtegi neist imelistest tegudest ja midagi sellest mäekindlusest.
Kuidas me saaksime end kindlustada selliste päevade vastu, mil kogeme, et Jumal on meid maha jätnud?
Võibolla kõigepealt mõistes, et see on Jumal, ja mitte olukorrad, kes võib igasuguse kaebuse alati muuta ringtantsuks. Olukorrad ei pea muutuma, aga meie arusaamine Jumalast võib muutuda. Jumalas on rõõmu põhjused ja Jumalas on rõõmu allikad. Jumala pandud rõõmuvöö on selline, mida ka nutused olukorrad ei saa ära võtta.
Lisaks sellele teadmisele on meil jätkuvalt vaja tunnistusi Jumala päästetegudest! Meil on vaja neid vagasid ja pühasid enese ümber, kes häälega ja muul viisil räägivad sellest, mida Jumal on teinud, sest see kinnitab meid. Ka see on Jumala käsk - salmis 5 ja salmis 13: “Laulge kiitust, ülistage Tema püha mälestust, kuulutage nendest tegudest, mis ta on teinud.” Ja sellega peab ühinema meie tahe. Mitte nii, et me kogeme imet ja pärast seda me ei räägi Jumalast, vaid nii, et kui me oleme kogenud taas ühte imelist päästmist oma Jumalaga, siis me võiksime öelda koos psalmistiga, et ma tahan Sind tänada igavesti.
Kostku meie kiitusehääl tõesti kaugemale, kui ta seni on kostnud teadmises, et see ei ole mitte ainult au toomine Jumalale, vaid see aitab paljudel pühadel püsida kindlana pilvistel päevadel.
Selle kommentaari autor: APÜ