Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hs 24:15-27
Prohveti naise surm15Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
16„Inimesepoeg, vaata, äkilise surma läbi ma võtan sinult
ära su silmarõõmu, aga ära kaeba ega nuta ja sul ärgu tulgu
pisaratki!
17Oiga tasa, ära tee leinakaebust surnute pärast! Mähi
enesele peamähis pähe ja pane jalatsid jalga, ära kata kinni oma
habet ja ära söö leinaleiba!”
18Kui ma hommikul rääkisin seda rahvale - õhtul oli surnud
mu naine ja ma tegin järgmisel hommikul, nagu mind oli kästud -,
19siis ütles rahvas mulle: „Kas sa ei seletaks meile, mis
tähendus on sellel meie kohta, et sa nõnda teed?”
20Ja ma vastasin neile: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
21Ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina
teotan ära oma pühamu, teie võimu uhkuse, teie silmade rõõmu ja
teie hinge igatsuse; ja teie pojad ja tütred, kes teile järele
jäävad, langevad mõõga läbi.
22Siis te teete, nagu mina olen teinud: te ei kata kinni oma
habet ega söö leinaleiba,
23teil on peamähis peas ja jalatsid jalas; te ei kaeba ega
nuta, vaid hääbute oma süütegudes ja ägate isekeskis.
24Hesekiel on teile endeks: just nagu tema on teinud, peate
teiegi tegema. Kui see sünnib, siis te saate tunda, et mina
olen Issand Jumal.
25Ja sina, inimesepoeg! Tõesti, sel päeval, kui ma võtan
neilt ära nende pelgupaiga, nende suurepärase rõõmu, nende
silmarõõmu ja hinge igatsuse, nende pojad ja tütred,
26sel päeval jõuab su juurde põgenik, et seda kuulutada
su kõrvade kuuldes.
27Sel päeval, kui põgenik tuleb, avaneb su suu ja sa räägid ega
ole enam tumm. Sina oled neile endeks ja nad saavad tunda, et
mina olen Issand.”
Naise surm, võib mehele olla laastav kogemus. Lähis-Idas on ühe inimese kurvastus terve kogukonna kurvastus. Leinakaebusi peetakse pikalt ning lähedase kaotanud inimese saatusest võtavad osa kõik.
Hesekieli naine oli talle armsam ja kalleim kogu elus (“silmarõõm” s 16), aga nüüd annab Jumal talle ülesande mitte midagi oma sisemisest ahastusest välja näidata. See oli eriülesanne, millest ei tohi kindlasti teha üldist reeglit. Kurbus ja lein tuleb läbi käia, ka välja elada, ning lähedaste abi ja osavõtt on leinajale äärmiselt vajalik sel ajal.
Hesekielile antud eriülesande puhul oli tähtis selle sümboolne tähendus. Jmual ütleb talle: “Sina oled neile endeks.” (s 27). Jumala pühadus on veel tohutult palju suurem kui oli prohvetile tema naise tähendus. Midagi sellest valust, mida koges Jumal oma rahvaga, sai tunda Hesekiel, kaotades oma naise.
Prohveti pidi näo kõvaks tegema kuigi ta süda kisendas. Sel viisil tuletas ta rahvale meelde nende kõva südant Jumala vastu. Ühtlasi aga oli see rahvale ka kutse- pöörduda ning teha meeleparandus. Selle ülesandega kaasnes lisaks prohveti tummaksjäämine, millele viidatakse juba (Hs 3:7-9). Samalaadne tummaksjäämine tabas ka preester Sakariast, kui ta ei tahtnud uskuda ja vastu võtta ingli kuulutust (Lk 1:20). Hesekiel peab olema tumm paar aastat, ning ta kõnevõime taastub siis kui ettekuulutatu saab tõeks - kui tuleb käskjalg sõnumiga Jeruusalemma hävitamisest (Hs 33:21, 2Kn 25:8-21).
Mõnikord võib tunduda, et Jumal võtab ühe käeliigutusega ära selle, mis on olnud meie elu „aare“ või „silmarõõm“ (s 16), ja siis kogeme suurt kurbust ning valu. Loomulik on sellises olukorras küsida: „Miks mina, Jumal?“ – ja siin pakub Hesekiel meile head eeskuju. Kuigi tal tuleb elada keset tragöödiat, jätkab ta kõigest hoolimata ustavalt Jumalale kuuletumist ja Tema teenimist (s 18).
Iisrael aga peab toime tulema sõnumiga templi peatsest kaotusest. Veelgi enam, neile ei jäeta mingit kahtlust selles osas, et Jumalal on selle kõigega mingi eesmärk. Jumal ütleb neis peatükkides ikka ja jälle: “ Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.” Viimselt peab iga keel tunnistama, et Jumal on Jumal (Rm 14:11; Js 45:23). See on õppetund, et ilma Jumala loata ei sünni midagi, Jumal valitseb kogu olukorda ka suures leinas ja kaotuses, karistuses või õnnistuses.
Kuidas siis taoliste kaotustega toime tulla? Vaitolemine ei too lahendust ja salgamine ning enesesse sulgumine hakkab kasvatama kibedust (s 23). Meie lootus ja abi seisab Jumala Sõna kuulmises (s 15, 20) ning mõistmises, et see on Jumala käsi, mis meie elus liigub.
Selle kommentaari autor: APÜ