Olukord muutub süngemaks. See ei peaks meid üllatama, sest liigume sündmustes ristile lähemale. Ristimine, millest Jeesus pidi läbi minema (s 50) tähendas, et Ta laseb end neelata  surma lainetel; see oli ristimine kannatusse, mille eeltähendusena oli Jeesuse ristitud juba Johannese poolt. Ja see hetk tuleb aina lähemale.

Võibolla tuleb kasuks lugeda neid salme läbi iroonia. Mõnikord kujutatakse Pühakirjas tagajärgi kavatsustena (nt Js 6:9  Mt 13:13). Jeesuse tuleku eesmärk ei olnud inimeste ässitamine üksteise vastu või nende lõhestamine, vaid pigemini oli see Tema sõnum, mis lahutas inimesi - lähtudes nende loojalsusest Talle või Tema vastu. Tagasivaates paistab see vältimatu tagajärjena inimeste otsusele Teda vastu võtta või mitte.  See polnud kuidagi ettekavatsetud, vaid seda ei osatud ette näha.

Tõde lahutab inimesi, aga see ei tohi panna Jeesuse järgijaid tugevast tõe kinnihoidmisest loobuma isegi siis, kui neil tuleb selle eest maksta kõrget hinda - nagu oli Jeesusega. Usk Jeesusesse võib mõnikord tulla inimeste vahele: juutide, kristlaste ja moslemite vahele näiteks. Aga kas see on Jeesuse süü? Tõe ja rahu taotlemine sellise hinnaga võib osutuda vägagi ebamugavaks., ometi ei peaks me sellest loobuma.

On raske mõista kuidas selle teema jätkuks saavad tulla salmid 54-56. Jeesuse sõnad on ju suunatud rahvale, mitte jüngritele, ning need antakse edasi riidlemise vormis selle eest, et Tõde ei tuntud ära- isegi siis kui see ilmus liha ja vere kujul ning vaatas neile näkku.

Ka salmid 57-59 kõlavad pigem julgustusena vaenlastele, otsida innukalt lepitust, selle asemel, et taluda vastastikusest vaenust tekkinud hävitavaid tagajärgi.   Kristlased peaksid väga valvel olema, et nemad selleks kuidagi põhjust ei annaks.