Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Peetruse 2:4-10
Elavast kivist ja pühast rahvast4Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline,
5laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.
6Seepärast seisabki Pühakirjas:
"Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse."
7Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga "kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks",
8ning "komistuskiviks" ja "pahanduskaljuks". Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud.
9Teie aga olete "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse -
10teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on.
Selle vaimuliku hoone nurgakiviks, s.o kiviks, mis kogu ehitist koos hoiab ja takistab kokku varisemast, on Kristus. Kõik kivid on müüris vajalikud, ometi ei püsiks koda koos, kui nurgakivi seda koos ei hoiaks. Meie kui elavad ehituskivid oleme seetõttu väga vajalikud, igaüks oma ametis või ülesannetes. Seetõttu ei saa me oma osa ühises osaduskonnas alahinnata. Jumal vajab meid, et oma templit üles ehitada. Me ei saa ennast aga ka ülehinnata – ilma Kristuseta ei jääks me ka suurima pingutuse juures hoonena püsima.
See teadmine täidab kahte ülesannet: tõmbab liiga hea enesehinnangu kõrgustest alla neid, kes arvavad, et Jumal ilma nendeta toime ei tule. Teistelt võtab see aga ära põhjuse liigseks muretsemiseks – kõik on ju Jumala käes.
Selle kommentaari autor: Lea Kärson