Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Peetruse 2:18-25
Käitumisest maailmas18Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele.
19Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsust, kannatades süütult.
20Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt.
21Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.
22"Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust";
23ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt;
24ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.
25Teie olite ju "nagu lambad ekslemas", kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.
Paljud majaisandad, kes said kristlaseks, lasksid ristida kogu oma pere ja teenijaskonna. Nõnda pidid kõigi nende inimeste omavahelised suhted olema mõjutatud kristlikest põhimõtetest.
Võib arvata, et enamik peremeestest ei olnud sel juhul ebaõiglased. Ometi tuli ette ka vastupidiseid juhtumeid. Apostel julgustab ebaõiglaselt koheldud orje ka sellises olukorras oma tõekspidamistele kindlaks ja väärikaks jääma võttes eeskujuks Kristuse.
Seda, et süütu kannatus on arm Jumalalt, võib lahti mõtestada mitut moodi. Esiteks on see Kristuse jälgedes käimine, osadus meie eest kannatanud Issandaga. Teiseks on see armuand, mis teeb meid võimeliseks taluma kõiki olukordi ja jääma nendes kindlaks ja ustavaks.
Kristlastena ei sõdi me mitte valitsuste ja võimudega, vaid iseenese patuse loomusega. Selles võitluses on alistumine võidu eeltingimus – nii paradoksaalne kui see ka ei tundu.
Selle kommentaari autor: Lea Kärson