Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Peetruse 3:1-7
Juhatusi abieluinimestele1Nõndasamuti, naised, alistuge oma meestele, et ka siis, kui mõned ei ole kuulekad sõnale, nad võidetaks usule ilma sõnata naiste käitumise läbi,
2kui nad on tähele pannud teie puhast, aukartlikku käitumist.
3Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine ega kuldkeede kandmine ega rõivad, mida te kannate,
4vaid selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt.
5Sest nõnda on ka muiste end ehtinud pühad naised, kes Jumala peale lootsid. Nad alistusid oma meestele,
6nii nagu Saara oli Aabrahamile kuulekas, "hüüdes teda isandaks". Teie olete saanud Saara lasteks, kui te teete head ega karda mingit hirmutamist.7Nõndasamuti, mehed, elage mõistvalt naisega kui nõrgema astjaga. Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele, et teie palvetel poleks takistusi.
Kuigi tolleaegne ühiskond oli pigem meestekeskne, ei alahinnata siin naiste rolli ega jäeta neid vaimulikust elust eemale. Veelgi enam – apostel ei pea paljuks nimetada õige vaimuliku meelsusega naisi pühadeks, kes sellistena kuuluvad õigusega Jumala püha rahva hulka (s 5).
Veel üks oluline küsimus: Kas naised ei peaks üldse oma välimusele tähelepanu pöörama?
Pigem peaks küll küsima: Millele me oma peamise tähelepanu pöörame?
Ilma sisemise iluta pole kasu ei hoolikast meigist, kuldehetest ega moodsatest rõivastest. Väline ilu on ajalik ja kaduv. Lootust sellele pannes peaksime maailma eeskujul paaniliselt põgenema isegi mõtte eest, et me paratamatult vananeme ning meie väline ilu tuhmub. Küllap oleme aga kõik kohanud ka selliseid vanureid, kes on seesmiselt nii säravad ja rahu kiirgavad, et näeme neid ka väliselt kaunite ja väärikatena ning kohtame nende läbi Jumala aulisust.
Selle kommentaari autor: Lea Kärson