Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Apostlite teod 20:17-38

Laupäev, 28. August 2004

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 20:17-38

Pauluse jumalagajätukõne Efesoses
17Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde.
18Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: "Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin, ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,
19teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,
20kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda.
21Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
22Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda
23peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused.
24Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.25Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.
26Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest!
27Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.
28Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.
29Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa,
30ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.
31Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
32Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.
33Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud.
34Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik.
35Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: "Õndsam on anda kui võtta!""36Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega.

Tekst, mida me siit lugesime, on väga pildirikas. Ma usun, et me oskame ette kujutada, võib-olla oma vaimusilma ees, kui keegi kineast või filmireþissöör selle lavastaks, kuidas Paulus jätab hüvasti oma kaastöölistega, koguduse töötegijatega, piiskoppide, preestrite, diakonitega, ütleb neile Efesoses oma jumalagajätukõnes need mõtted, mida me äsja tähele panime.

Siin on väga olulised asjad. Ma arvan, et me isegi võiksime rõhutada ühte või teist või kolmandat, aga kokkuvõtvalt oleks võib-olla olulisemad need sõnumid, kus Paulus ütleb selgelt, et ta enam ei näe neid, et see on tema hüvastijätukõne, need on tema viimased mõtted. Me teame seda, et inimesed väga hindavad seda, mis on viimati öeldud. Me oleme lugenud ja aforismide raamatutest me loeme inimeste viimaseid fraase. John Wesley, anglikaani preestri, metodismi liikumise rajaja, viimane fraas, mis ta enne surma ütles, oli: Aga kõige parem on see, et Jumal on meiega. Paljud inimesed on ilusaid lauseid öelnud ja Paulus peab siin hüvastijätukõne. Ja ta rõhutab siin mitmeid asju. Ta rõhutab seda, et ta ei ole pidanud salajas mitte midagi, mis oleks vaja olnud rääkida. See on väga vajalik alla kriipsutada, et apostel Paulus ütleb, et tema kuulutuses on esitatud kõik, mis on vajalik selleks, et me võiksime õndsaks saada. Tänapäeva maailmas me tahaksime rohkem teada, me tahaksime omada rohkem informatsiooni, me tahaksime olla rohkem koolitatud, õpetatud, ja ma arvan et see Pauluse sõnum siin jõuab meile väga ilusti kohale, et kõik see, mis on meie õndsaks saamiseks vajalik, see on meile edasi antud. Me teame seda, Jumal on seda ilmutanud, Jumala sulased on seda kuulutanud meile. Ja siis Paulus kõneleb sellest, mis on teda ees ootamas. Jumala Vaim on teda juhtinud, Jumala Püha Vaim on andnud talle ilmutuse selle kohta, sõnumi, arusaamise. Ja siis ta manitseb, et pärast tema äraminekut tuleb sinna olukordi, tuleb inimesi, kes tahavad asju teistmoodi teha, tuleb inimesi, kes tahavad neid õigelt teelt kõrvale juhtida. Ja siis ta ütleb, et ta on kolm aastat ööd ja päevad pisarsilmil palvetanud ja nüüd annab ta neid Jumala ja Tema armusõna hooleks. Ma arvan, et ka selles on üks suur usaldus. Tihti, kui me oleme koos kristlastega, siis me tahaksime neid nagu lõpuni aidata, iga nende sammu juhtida, parandada, kogu aeg olla tegutsemas, et ikka kõik asjad läheksid paremaks. Aga Paulus usaldab Jumalat. Ja ma arvan, et ka meile on see väga vajalik, eriti kristlikel töötegijatel, tähele panna, et meie ei ole lõplikult need, kes viimase sõna ütlevad. Me peame usaldama, et Jumal on see, kes oma töö lõpuni viib, Jumal on see, kes oma tööd inimeste juures imeliselt jätkab, ka siis, kui me seda ei ole näinud või mõistnud ja sellest aru saanud. Andku Issand meile armu, et ka tänasel päeval me saaksime sellest aru, mida Paulus on siin öelnud, et Jumala sõna kõnetaks meid, ja ka meie võiksime olla need, kes me sellest pärandist, sellest nii-öelda pauliinlikust pärandist kinni hoiaksime ja teeksime, mis on Jumala täielik tahe.

Meid on antud Jumala ja tema armusõna hoolde. Ja sellest piisab.

Selle kommentaari autor: Heigo Ritsbek