Siin selles tekstis on väga huvitav salm just kuues salm, mille üle on ka palju räägitud. Kui te panite tähele, siis kuni selle salmini esitab Luukas teksti nagu kõrvalseisja. Ta räägib, et Paulus läks sinna ja nemad läksid sinna, ja siis nemad tegid sellist asja. Ja viies salm ütleb, et nemad läksid ette ja ootasid neid Troases. Kuuendas salmis toimub aga väga huvitav pööre. Edasi ei ole nemad, vaid on meie. Aga meie purjetasime pärast hapnemata leibade päevi Filipist ära jne. See meie-narratiiv saab alguse Filipis. Ilmselt oli ka Luukas nende hulgas, kes Filipist selle kingituse kaasa tõid, ja see on üks seletus, miks nüüd läheb asi nagu isiklikumaks. Luukas läheb nemad pealt meie peale ja siis räägitakse meile loost, mis toimub jumalateenistusel. Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma. See on väga selge väljend, väga kindlalt esitatud kristliku jumalateenistuse konteksti kirjeldades. Kristlased käisid koos nädala esimesel päeval, see on meie pühapäev, ja mida nad tegid? Nad murdsid leiba ehk pidasid eukaristi, pühitsesid armulauda. Siit saame aru, miks on varakiriku algusaegadest igapühapäevane armulauateenistus olnud nii oluline, sest see oli oluline juba Paulusele, tema reisikaaslastele, järgnevatele põlvkondadele. Ma arvan, et see paneb meiegi ette ühe vastutuse, et meiegi seda püha apostli eeskuju järgiksime ja ka oma pühapäevaseid jumalateenistusi, armulauateenistusi väga oluliseks peaksime.

Siin on veel üks intsident, kui me võiksime nii öelda. Sellel jumalateenistusel apostel Paulus, ta on siin seletaja, jumalasõna selgitaja, teeb midagi. Selle jutluse ajal juhtub üks õnnetus. Võibolla kontekstiks tuleks nii palju öelda, et loomulikult tollal oli orjanduslik kord, jumalateenistust hakati pidama küllaltki hilja õhtul, kui inimesed olid juba töö lõpetanud. Väga palju oli nende hulgas orje, kes olid tulnud jumalateenistusele, ja see on inimlikult mõistetav, et küllaltki palju inimesi oli väsinud. Ja sellepärast seegi lugu toob ette mitmed väited. Kõigepealt selle, et ärme paneme seda teinekord pahaks või imestame seda, kui meie jumalateenistustel mõni inimene magama jääb või mõni inimene väsinud on. Seda on ka olnud esimesel sajandil. Ja siis see noormees siin, Eutühhos nimi, istub aknalaua peal. Huvitav on, et Jumala Püha Vaim ütleb Paulusele, et kutsu ta kohe alguses sealt aknalaua pealt ära, see on ohtlik koht. Ei, ta on seal aknalaua peal, jääb magama. Ja muidugi, kui ta jääb raskelt magama, nagu ütleb jumalasõna, siis magades kukub ta kolmanda korruse aknalt alla, ja tõstetakse üles surnuna, mis tähendab seda, et ta oli tõeliselt surnud. See ei olnud mitte selline arvamus, et rahvas arvas, et ta oli surnud või Paulus arvas, et ta oli surnud. See tekst toob väga selgelt esile selle, et ta tegelikult suri ära. Kukkus alla, suri ära. Paulus läheb alla, heidab ennast tema peale, haarab ta ümbert kinni ja ütleb, et ärge käratsege, tal on ju hing sees. Poiss viidi ära elusana, oldi suuresti lohutatud, ja Paulus läheb tagasi, jätkab jutlustamist, nii nagu midagi ei oleks toimunud. Öeldakse, ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua kuni koiduni, siis asus Paulus teele. Aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud. Aa arvan, et selles sõnumis on väga oluline see, et ühelt poolt me näeme inimesi enda ümber oma vajadustega, me teenime neid, aga teisalt on meil nagu suurem pilt, koguduse teenimine, jumalateenistus, ja niivõrd kuivõrd asjad on ühildatavad, kokku pandavad, me need ühendame, ja me peame jumalateenistust ja teenime inimesi, kes vajavad meie abi ja tähelepanu. Ja siinkohal ma tahaksin öelda, et Paulus, sellele vaatamata, et käib jumalateenistus, käib püha armulaua teenistus, käib õpetuslik osa, Paulus pöörab tähelepanu inimesele, kes vajab abi. Ja ma arvan, et see tänaselgi päeval toob meie mõtted selle juurde, et kui me oleme oma tegemiste, toimetamiste, väga oluliste asjade keskel, siis vaataksime lahtiste silmadega maailma enda ümber. Võibolla ka meie ümber on keegi Eutühhose sarnane, kes vajab meie abi, meie puudutust, meie ülestõstmist.