Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:27-44
Torm ja laevahukk27Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
28Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
29Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
31ütles Paulus pealikule ja sõduritele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!"
32Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.33Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: "Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!"
35Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
36Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
37Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.39Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.
40Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.
41Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.
42Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.
43Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,
44ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.
Paulus oli sündinud juht igas olukorras kõikide eeliste ja puudustega, mis kaasnevad selle rolliga. Kui laev oli sattunud tormi kätte, siis ta ei saanud teisiti, kui pidi oma kaaslastele ütlema: “Ma ütlesin teile. Te oleksite pidanud mind kuulama.” (27:21).
Aga kui Jumal andis Paulusele ingli kaudu veenva kindlustunde, et kõik läheb hästi, et kõik pääsevad, ainult laev paiskub karile (s 26), asus Paulus kindla käega juhtpositsioonile. Ta võttis initsiatiivi, kuigi alistus Juliusele, kus vajalik, tunnustades kogu aeg pealiku autoriteeti. Jumal tahab, et teeksime sama oma eluolukordades. Tema tõotused peaksid meid innustama tegudele, kui teised kõhklevad ja venitavad.
Paulus näiteks hoiatas pealikku ja sõdureid, et tuleks takistada meremehi lahkumast hukkuvalt laevalt (s 30-32). Samuti soovitas ta kõigil natuke süüa, sest viimase 14 päeva pinge (s 33) oli neilt söögiisu röövinud.
Seejärel kasutas ta võimalust tänada Jumalat nende kõigi ees (s 35), rääkides avalikult mitte ainult Jumalast, vaid ka Jumalale, mis tavaliselt avaldab palju sügavamat muljet. Ta oli inimene, kellega Jumal rääkis isiklikult, ja kes pöördus isiklikult Jumala poole.
Kui laev jooksiski karile, siis oli selle jumalamehe mõju nii ilmne, et Julius, kes tahtis Paulust elusana hoida (s 43), suutis nurjata sõdurite plaani tappa kõik vangid. Pauluse valmisolek toimida Jumala sõna kohaselt võimaldas Juliusel täita oma kohust kaastundlikult ja õiglaselt. Selle tulemusena pääsesid 276 inimest mitte ainult tormi käest, vaid said ka usklikeks.