Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 28:1-16
Paulus talvitub Maltal1Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.
2Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.
3Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.
4Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: "Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud."
5Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
6Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.7Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult.
8Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks.
9Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.
10Ja nad austasid meid mitmel kombel, ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.Teekond Rooma jätkub11Aga kolme kuu pärast me läksime sealt merele Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille tunnuseks oli Dioskuuride kuju.
12Me randusime Sürakuusas ning viibisime seal kolm päeva.
13Sealt me sõitsime piki rannikut ja saabusime Reegiumi. Ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, jõudsime teisel päeval Puteolisse.
14Sealt me leidsime vendi ja meid paluti nende juures viibida seitse päeva. Ja nõnda me tulime Rooma.
15Ja kui sealsed vennad said meist kuulda, tulid nad meile vastu Appiuse Foorumini ja Tres Tabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ning sai uut julgust.16Kui me olime Rooma saabunud, lubati Paulusel jääda omaette elama koos sõduriga, kes teda valvas.
Kui Paulus ja tema kaaslased tervena rannale olid jõudnud, võime peaaegu kuulda neid kergendusest ohkamas. Siinkirjeldatust näib, nagu hellitaks Jumal meelega Paulust, Luukast ja Aristarhost, ja nende rohketest õnnistustest saavad osa ka kõik teised.
Õnnistused algasid Maltale randumise hetkest: „Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust“ (2). Kui Paulus jäi mao poolt surmamata, küpses kogu situatsioon evangeliseerimisvalmiks. Kui siis veel Publiuse, saare tähtsaima mehe isa sai terveks düsenteeriast, muutus olukord tõeliselt. Oli selge, et Maltale jõudmine oli olnud Jumala plaanis - nii Pauluse kui Malta jaoks.
Kolme kuu vältel töötas Jumal saareelanike heaks Pauluse läbi - nad jagasid kõike.
See on viide ka meile, kuidas võiksime elada, puutudes regulaarselt kokku oma töökaaslaste, naabrite ning sõpradega - jagades üksteise muresid ning vajadusi, vastates koos väljakutsetele, kogedes ühiselt häid ja halbu aegu. Paulus ei eraldanud end koos usklike kaaslastega. Tema sealolek tekitas Malta inimestes suure muutuse - see, et ta oli seal üks nendest, aga samas ka jumalamees, mees Kristuses.
Paulus koges maltalaste poolt austust mitmesugusel viisil. Ja kui kätte jõudis aeg lahkuda, „panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.“ (10). Need kolm kuud saarel, kuhu Paulus iial ei plaaninud minna, kuid kuhu Jumal ta saatis, valmistasid teda ette ta südameigatsuse täitumiseks - „ja nõnda me tulime Rooma.“ (14).
Pole siis ime, et Paulus tänas Jumalat ning ning sai uut julgust (15). Julgustuse ja kannatlikkuse Jumal (Ro 15:5) - nii oli kirjeldanud Paulus Teda oma kirjas Rooma kristlastele kolm aastat tagasi. Nüüd võis ta neile otse tunnistada selle kirjelduse paikapidavust.
Selle kommentaari autor: David Prior