Ka algkoguduses oli see suureks probleemiks, mis lahenes koosolekus (Ap 15: 28-29), kus jõuti teatud lahenduseni. Sellegi poolest oli sekt inimesi, kes püüdis kristlasi panna käsuseaduse alla, propageerides sealjuures ka ümberlõikamise praktiseerimist. Paulus kasutab oma teravat keelt ja vahedat mõistust, et neile koht kätte näidata. Ta nimetab selliseid juudiusku pöörajaid koerteks ja kurjadeks töötegijateks. Tol ajal hulkusid koerad omapäi suurte karjadena prügimägedel ja olid lausa ohtlikud.
Paulus hoiatab ka “katkilõikamise” eest. Ümberlõikamine oli Jumala poolt seatud lepingutähiseks Tema ja Aabrahami vahel (vt 1Ms 17). Nüüd aga, kus oli täide viidud uus, parem leping Jeesuse vere läbi, oli ümberlõikamine muutunud “katkilõikamiseks”. Paulus väidab, et tema kui eeskujulik juut võiks oma päritolust ja judaismi praktiseerimisest kõige rohkem kiidelda (s 5-6). Ometi arvab ta selle kõik pühkmeks ehk “haisvaks rämpsuks” ning kuulutab, et tõeline ümberlõikamine toimub südames, mis toob kaasa usu, et inimene ei loodaks oma loomupärastele andidele, perekondlikule taustale, õpitud teadmistele või korralikule eluviisile (s 3-4), vaid ainult Jeesusele ning elaks igal päeval Jumala tunnetuses ja tema ligiolus (s 8-9). Kui usklik inimene mõistab Kristuse ohvrisurma ja tema ülestõusmise väge, tekib selle inimese ja Jumala vahel väga lähedane osadus – “et mind leitaks Tema seest” .