Loe läbi alltoodud kirjakoht: Filiplastele 3:12-21
Kristuses hinnatakse väärtused ümber12Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud.
13Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole,
14ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.
15Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle.
16Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!17Vennad, võtke mind eeskujuks ja jälgige neid, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme.
18Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena.
19Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest.
20Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust,
21kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.
Teiseks tahab ta isiklikult tunda Jeesust, eriti tema ülestõusmise väge (loe Ef 1:1-18; 3:20-21; Kl 2:12-13; Fl 3:20-21 ja mõtle, mida see vägi tähendab).
Kolmandaks tahab ta pääseda ülestõusmisele surnute seast, mis on sellesama väe võimsaim ilming.
Kuidas on täna meiega? Kas ka meie elus on suurimaks eesmärgiks tunda Kristust, nagu oli Pauluse elus? Tema elus oli just Kristuse tunnetus selleks ankruks, mis võimaldas tal rõõmustada isegi kõige sügavamates kriisides.
Salmides 12-16 kirjutab Paulus südamehoiakust, mis on õige jumalateenistuse hädavajalik eeldus ning märk vaimulikust küpsusest. Esiteks, ta pole kunagi saavutatuga rahul, vaid pürgib edasi, jäämata puhkama loorberitele ega nutmata taga oma möödalaskmisi. Selline progress ning igatsus kasvada ja edasi pürgida on tõelise vaimuliku täiuslikkuse tunnus (s 14-15). Samas tuleb jätkuvalt käia selles valguses, mida Jumal on avanud (s 16), võtta eeskujuks väärikaid (s 17), hoiduda valeõpetajate eest ja oodata kohtumist Jeesusega (s 20-21).
Kuidas elame meie: kas nagu need, kelle ühiskond on taevas, oodates Kristuse taastulekut ja oma sureliku ihu muutmist, või nagu Kristuse risti vaenlased, kelle jumalaks on maised himud ja kes kiitlevad häbiväärsetest asjadest?