Sõna „rõhutud“ on tõlgitud ka „murtud“ ja „purustatud“, mis annab tänase kirjakoha pidalitõbise mehe olukorrast isegi täpsema kirjelduse. Tema elu oli hävitatud tõve poolt, mis tegi temast väljaheidetu perekonnast ja kogukonnast, võttis igasuguse võimaluse tööd saada ning määras ta hüüdma „ebapuhas“ iga inimliku lähenemiskatse peale - viimast mitte arvatava infektsiooniohu tõttu, vaid sellepärast, et tõbi tegi ta rituaalselt roojaseks. Igaüks, kes temaga isegi kaudselt kokku puutus, muutus koheselt samuti „ebapuhtaks“, kaotades loa osaleda normaalses ühiskondlikus lävimises ja jumalateenimises.
Kui imeline on siis see, et Jeesuse puudutus ei muuda Jeesust ebapuhtaks (nagu tegelikult oleks pidanud), vaid toimib vastupidiselt, puhastades mehe roojasuse, otsekui kuum vesi sulatab lume. Nii saab mehe hävitatud elu uuendatud ning ta saadetakse ära vabadusse, saama templis oma puhtakssaamise kohta Seadusele vastavat kinnitust.
Kõike seda toimetab Jeesus täiesti vaikselt. Ta ei soovi, et mees isegi selgitaks, kuidas ta puhtaks saanud on. Taolised asjad lihtsalt sünnivad, kui jumalariik on ligidal ja Jumala Poeg inimeste elusid puudutab.
Samamoodi on see ka tänapäeval - inimeste aastatega ladestunud süü ja enesepõlguse koorem lihtsalt lahustub Jeesuse armastuses; hirmud sulavad Jumala armu paistuses ja tema Vaim toob uue elu hinguse purunenud suhetesse.