Identiteet on tänapäeva maailmas põhiküsimus. Kes ma olen? Mis muudab mind kuhugi kuuluvaks? Paljude jaoks tänapäeva maailmas, nagu ka Pauluse aegses, on vastus sensuaalsuses: hea seks, parim toit ja vein, eksootiline puhkus. Ka sümbolid, mis näitavad meie kuuluvust, on paljude jaoks väga olulised: õige imidþ luuakse moodsaimate firmanimede, uusimate trendiesemete, kõige stiilsema maja või autoga.
Aga Pauluse jaoks on kõik sellised püüded leida ennast läbi õige imidþi või uusimate mänguasjade kasutud. Sõltuvus sellisest elustiilist ainult tõestab, et inimese olukord on tõepoolest lootusetu - pidev himu aina rohkema järele tõestab sel viisil tõelise rahulduse leidmise võimatust (s 18,19).
Kontrastina neile, kes on andnud ennast himude meelevalda (vt ka Rm 1:24,26,28), on usklikud Kristust tundma õppinud (s 20) ja saanud teada, kus nende identiteet tegelikult on. Nad kuuluvad Jumalale ja nüüd on nad uued inimesed, kelle sees elab Jumala Vaim. (Rm 12:1,2; 1 Kr 2:15,16; Fl 2:1-5; Kl 3:10,16) Maha- ja üllepaneku soovitused selgitavad õpetuse sisu, mida on mainitud salmis 21, see on “tõde Jeesuses”, mida nad olid õppinud. Nende ristimine oli selle märk ja pitser, mis nendega oli pöördumisel juhtunud. Jumal oli selle muutuse autor (seega oli see loodud, s 24) ja ka uue loodu mudel Kristuses.
Jumala sarnaseks muutumise võti peitub veendumuses, et ollakse tehtud uueks oma vaimu poolest (s 23). Kreeka keeles kasutatakse siin olevikku, mis eeldab vajadust jätkuvaks ja järkjärguliseks muutumiseks. Selle asemel, et olla tõmmatud tagasi iidoleid kummardava ühiskonna moraali poolt, peame me tõsiselt mõtlema, praktiseerima uusi suhtumisi ja tegusid ning seega taastugevdama oma uut identiteeti.