Selge piir, mille Paulus on tõmmanud vana ja uue elu vahele (s 22-24), viib ta nüüd rea konkreetsete soovitusteni. Need kõik on seotud suhetega, ja suhtumiste ning käitumisega, mis sobivad uude ühiskonda, mida Jumal on loomas. Me võime Pauluse mõttekäigus märgata korduvat skeemi, mis on väga õpetlik.
Võib märgata, et Pauluse õpetused rajanevad kindlalt Piiblil, olgu need siis otsesed tsitaadid (s 25, Sk 8:16; s 26, Ps 4:4) või vihjed (s 30; 5:1). Võib näha ka, et negatiivne ja positiivne külg esinevad Pauluse soovitustes koos: valed / tõe rääkimine (s 25), varastamine/töötegemine (s 28); nurjatu/õpetlik kõnelemine (s 29); kibedus, äkiline meel ja viha on vastandatud lahkusele, kaastundele ja andestamisele (s 31,32). Enamiku soovituste juures on ka motiveeriv väide, mis annab neile teoloogilise aluse. Kui paljusid neist sa märkad?
On huvitav jälgida kristliku elu vaimset mõõdet, nagu Paulus seda näeb. Kurat tegutseb aktiivselt ja tuleb hoolt kanda, et talle maad ei antaks, et ta ei saaks meie elus suuremat territooriumit vallutada (s 27). Samuti peame hoiduma mõtte, sõna ja teoga kurvastamast meis elavat Püha Vaimu (kes on isik, mitte lihtsalt jõud) (s 30). Nii kuradi kui Püha Vaimu tegutsemise märkamine hoiab meid ootamatult hätta sattumast.
Jumal on Kristuse kaudu meie eeskujuks kõikides asjades (s 24). Kui me näeme, kui palju on ta meile andestatud (s 32), kuidas saame mitte andestada neile, kes on meile haiget teinud? Kui mõelda, kuidas Kristus armastas meid ja andis ennast meie eest, siis kuidas saaksime keelduda ka ise käimast armastuses (5:2) – ükskõik mis see meile maksma läheb? Missugune ime, et ka minu elu võib olla Kristuse eeskujul “healõhnaline ohver Jumalale”.