Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 44
Ahistatud koguduse palve1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled sa teinud nende päevil, muistsel ajal.
3Sina ajasid paganarahvad ära oma käega, aga nemad sa istutasid asemele; sa purustasid rahvaste hõimud ja kihutasid nad minema.
4Sest mitte oma mõõgaga ei omandanud nad maad ja nende käsivars ei aidanud neid, vaid see oli sinu parem käsi, sinu käsivars ja sinu palge valgus, sest sul oli neist hea meel.
5Sina, mu Jumal ja mu kuningas, käsuta võit Jaakobile!
6Sinuga me paiskame maha oma rõhujad; sinu nimel tallame puruks oma vastased.
7Sest ma ei looda oma ammu peale ja mu mõõk ei too mulle võitu;
8vaid sina oled andnud meile võidu meie rõhujate üle ning oled saatnud häbisse meie vihamehed.
9Kogu päeva me kiidame Jumalat ning tahame su nime tänada igavesti. Sela.
10Ometi sa tõukasid ära ning häbistasid meid ega lähe välja meie sõjaväega.
11Sa paned meid taganema vaenlase eest ja meie vihamehed rüüstavad meid.
12Sina annad meid nende kätte söödaks nagu lambaid ja pillutad meid paganarahvaste sekka.
13Sa müüd oma rahva tühise hinna eest ega ole sul kasu nende müügihinnast.
14Sina paned meid teotuseks meie naabritele, irvitamiseks ja pilkamiseks meie ümbruskonnale.
15Sa teed meid mõistusõnaks paganate suus ja põhjuseks vangutada pead rahvaste seas.
16Iga päev on mu teotus mu ees, ja mu palge häbi katab mind
17teotajate ja pilkajate sõnade pärast, vaenlaste ja kättemaksuhimuliste pärast.
18See kõik on tulnud meie peale, ehkki me ei ole sind unustanud ega sinu lepingut rikkunud.
19Meie süda ei ole sinust loobunud ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt,
20et sa meid nii oled maha rõhunud šaakalite asupaigas ning oled meid katnud surmavarjuga.
21Kui me oleksime unustanud oma Jumala nime ning laotanud oma käed võõra jumala poole,
22eks Jumal oleks märganud seda? Sest tema tunneb ju südame saladusi.
23Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.
24Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!
25Miks sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda?
26Meie hing on painutatud põrmu, meie ihu on kinni maa küljes.
27Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast!
2-4 tuletab laulja meelde, kuidas Jumal asustas Iisraeli nende maale. Ehkki nad pidid seejuures sõdima, ei omistata võiduau oma mõõgale ega vägevusele.
5-9 toob laulja Jumala ajaloolise abi oma kaasaega. Ka meie tahame võidelda Tema nimel ja koos Temaga, vabaneda rõhujatest ja purustada vaenlased. Ka meie ei looda oma jõule, vaid Kõikväelise abile. Kiidame ja tahame igavesti tänada. Kõik oleks nagu korras, kuid … Sela.*
Miski ei klapi (10-17). Jumal ei aita sõjas, jätab vaenlaste kätte, hajutab rahvaste sekka. Need naeravad. Miks?
18-23 otsib vastust. Kas oleme pattu teinud? Ei tea olevat midagi erilist üles tunnistada, mis oleks võinud põhjustada niisugust karistust. Jumal ise teab, laulja süda on Tema ees avatud. Miks siis?
Ahhaa, selles on asi! Jumala vaenlased ründavad tema omi (23)! See kannatus ei ole Jumala poolt, vaid koos Temaga. Aga miks Ta seda lubab, kui on kõikvõimas? Tulgu ometi appi! Muidugi tuleb Ta appi (Ro 8:36jj). Selles lootuses jätkabki laulja oma palvet.
Meie näeme Jumala tegutsemist ajaloos tagantjärele. Seega on minevikust meie ees korraga nii küsimused kui vastused. Asja sees olles pole nii lihtne. Ootad ja ootad, aga abi viibib. Eks meiegi elus juhtub vahel nii, ja siis tuleb vana psalm meile väga lähedale.
Sela arvatakse olevat märguanne laulujuhatajale interluudiumiks – instrumentaalseks vahemänguks. Laulja ja kuulaja said sel ajal eelneva üle mõtiskleda.