“Mispärast Sa tõukasid mu ära? Miks…?” Kui teised enam ei hooli, miks siis Sinagi lakkad seda tegemast? Miks Sa jätad maha mahajäetuid? Miks Sinagi suled oma varalaeka uksed nende eest, kelle eest seda on juba niigi tehtud? Miks Sa ei kõrvalda ohte, mida mina teha ei suuda? Kui mu enda tarkus on otsas, miks siis Sindki ei ole nõu andmas?
Nõnda pärime (endalegi teadmata) hädas olles. Sellelaadsed küsimused aga eeldavad uskumist, et Jumal ei ole meid kaitsmas ega meile vastamas. Kust aga pärineb selline veendumus? Kas oleme eelnevalt õnne, edukust, rahu, rõõmu, õiglust samastanud Jumala lähedaloluga?
Selles laulus peitub kõrbest väljatuleku skeem – ahastusest hõiskamisse.
Vahetult pärast oma nördimuse ja meeleheite väljendamist Taavet palvetab (s 3). Palve aga eeldab usku, et Jumal kuuleb ja vastab ning tegutseb vastavalt tema igatsusele, (samas ka nii, nagu Jumal igatseb). On õige, kui me ei püüa oma negatiivseid tundeid ja mõtteid olematuks vaikida, vaid julgeme nendega tulla just nimelt Jumala ette, kes ainsana suudab nendele lahenduse tuua. Palves tuleb Taavet Jumala ette, et too viiks ta oma altari ette. Astudes sammu Issanda poole, astub viimanegi samal ajal Taaveti poole.
Hädaolukordadest, mil tundub, et Jumalat pole enam meie lähedal, leiame väljapääsu, kui taasveendume Tema olemasolus. Võime Taavetist võtta eeskuju ka selles, et ta ei keskendunud oma hädadele ja enesehaletsusele, vaid tõstis pilgu üles (s 5).