Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 21:33-46
Tähendamissõna viinamäe rentnikest33Kuulge teist tähendamissõna! Oli inimene, majaisand, kes istutas viinamäe ja piiras selle aiaga ning õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ja reisis võõrsile.
34Kui saagiaeg lähenes, läkitas ta oma sulaseid rentnike juurde oma vilja vastu võtma.
35Aga rentnikud võtsid ta sulased kinni, mõnda nad peksid, mõne tapsid, mõne aga viskasid kividega surnuks.
36Taas ta läkitas teisi sulaseid, rohkem kui esimesi, ja nad tegid nendega nõndasamuti.
37Aga lõpuks ta läkitas nende juurde oma poja, mõeldes: "Ehk nad häbenevad mu poega!"
38Kuid rentnikud rääkisid poega nähes omavahel: "Tema ongi see pärija! Läki, tapame ta ära ja tema pärandi saame meie!"
39Ja nad võtsid ta kinni ja viskasid viinamäelt välja ja tapsid ära.
40Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida ta teeb nende rentnikega?"
41Nad ütlesid talle: "Ta hukkab need kurjad kurjal kombel ja annab viinamäe teiste rentnike kätte, kes annavad talle vilja õigel ajal."
42Jeesus vastas neile: "Kas te pole kunagi lugenud Kirjast:
"Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks. See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis."
43Seepärast ma ütlen teile: Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.
44[Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.]"45Kui ülempreestrid ja variserid seda Jeesuse tähendamissõna kuulsid, taipasid nad, et ta räägib seda nende kohta.
46Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid kartsid rahvahulki, sest need pidasid Jeesust prohvetiks.
Täna loetu on Jeesuse avalikult esitatud tähendamissõnadest viimane. Ja see on tähendamissõna põlgusest. Jeesus eistab tolleaegsetele juhtidele väljakutse nende enese territooriumil, visates avalikult neile sellega „kinda“. Suure Reede sündmused ei toimu sugugi kusagil „nurga taga“. Jeesus asetab oma loo tollele ajale kohasesse konteksti – juhtum eemalviibivast maaisandast, keda tema sulased hakkasid halvustama. Loo jõnks seisneb aga selles, et maaisandaks on Jumal ise. Samuti on loo toimumiskohaks valitud viinamägi, pilt, mida nagu ka viigipuud kasutasid prohvetid sümboliseerimaks Iisraeli. Niisiis – omanik on Jumal ja viinamägi on Iisrael; sulased on prohvetid ja rentnikud on religioossed juhid. Iisraeli ajaloos korduvad üksteise järel lood sellest kuidas omaaegsed vaimulikud juhid pole vastu võtnud Jumalast läkitatud prohveteid ega nende sõnumit – ja see peegeldab ühtlasi ka nende suhtumist Jumalasse. Siis viimaks, saadetakse teele majaisanda poeg, see on viimane katse. Ja rentnikud mõistavad et valida on kas tema või nemad – nad valivad iseend ning Poeg peab surema.
Tähendamissõna jutustab meile Jumala hoolest, varustusest ja kanntalikkusest oma rahva vastu, rentnikele antud vabadusest ning valikutest mida nad tegid omaniku eemale tõrjumiseks. Viimaks räägib tähendamissõna ka Jumala kohtumõistmisest nende üle. Siinkohal muudab Jeesus pilti, sest kuigi tähendamissõnas saab Poeg surma – surmaga ei lõpe kõik. Selleasemel jutustab ta ehitamisest ning vajadusest valida õige nurgakivi. Ja et kui sobivaim nurgakivi heidetakse kõrvale, on sellega määratud ka kogu hoone hukk. Sest kõrvaleheidetud kivi oli valitud Jumala enese poolt ning sellest saab uue templi alus. Jeesus saab rajatava koguduse aluseks.
Jumalat ei ole võimalik vaikima sundida. Kui meie sulgeme oma kõrvad ja südamed tema häälele, leiab ta teised, kes kuulavad ja kes viivad täide tema tahtmise.
Selle kommentaari autor: COlin Sinclair