Selle väikese tähendamissõna leiame vaid Matteuselt ning Jeesus jätkab siin oma sõnasõda religioossete juhtidega. Nii nagu paljudes teistes, on ka selles loos pisuke torkaja. Vaimulikd juhid püüdsid jätta muljet, et neile väga meeldib teha Jumala tahet. Et nemad oskavad selleks õigeid väljendeid, neil on vajalik positsioon, väljaõpe ja tunnustus - kõik, mis tõstis nad ülejäänud rahvast kõrgemale, Jumala eriüksuseks. Väliselt täitsid nad oma ülesannet fanaatilise innukusega ning nende pühendumine ei tunnistanud mingisuguseid piire. Ometi – siis kui Jumal kõnetas neid oma sulase, prohvet Johannese läbi, ei pööranud nad sellele mingit tähelepanu ega võtnud vaevaks ka vastata.
Peale 400 aastast vaikust oli taas hüüdmas hääl mis kuulutas Jumala ligitulekut ning kutsus inimesi üles ennast tema tuleku vastu valmistama. Paljud kuulsid ja vastasid sellele üleskutsele. Ja nad ei saanud mitte ainult ristitud vaid ka jätkasid tööd, et ristimisega kaasnenud muutusi süvendada (Lk 3:10–14). Need olid inimesed, kes ametliku religiooni nõudmistele olid vastanud „ei“, kuid kuuldes kutset ehtsa ja tõelise juurde, ei kahelnud nad pingutada et leida sissepääs Jumala riiki. Kui aga religioossetele juhtidele tuli võimalus teha see viimane samm, et jõuda pärale sinna, mis nagu oleks olnud nende elu ülim püüe – siis keelduvad nad seda sammu tegemast.
Üks suuri kirikuskäimise ohte, on võimalus kuulda Jumala sõna, selle järele siiski toimimata ja seda oma südamesse laskmata. Ikka õnnestub meil Jumala kutset tegudele mitte tähele pannan ja selle tulemusena läheb meist ka Jumalariik mööda. Usk viib tegudele aga kui usk ei too inimese ellu mingit muutust – on see siis üldse usk? Kui palju sellest, mida pühapäeviti koguduses kuuleme, leiab rakendust meie elus töönädala jooksul? Ehk oleks vaja rääkida vähem ja teha enam?