Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mi 1:1-16
Hävingu kuulutus Samaariale ja Jeruusalemmale1Issanda sõna, mis tuli Miikale, moorastlasele, Juuda kuningate Jootami, Aahase ja Hiskija päevil, ta nägemus Samaaria ja Jeruusalemma kohta:
2"Kuulge, kõik rahvad, pane tähele, maa ja kõik, mis seda täidab! Olgu Issand Jumal tunnistajaks teie vastu, Issand oma pühast templist!
3Sest vaata, Issand tuleb välja oma asupaigast, astub alla ja kõnnib maa kõrgendikel.
4Mäed sulavad tema all ja orud lõhenevad otsekui vaha tule paistel, otsekui järsakult alla voolav vesi.
5Jaakobi üleastumise pärast ja Iisraeli soo pattude pärast sünnib see kõik. Kes on süüdi Jaakobi üleastumises? Kas mitte Samaaria? Ja kellelt on Juuda ohvrikünkad? Kas mitte Jeruusalemmalt?
6Sellepärast teen ma Samaaria kivikangruks väljal, viinamäe istutusmaaks, veeretan ta kivid orgu ja paljastan ta alusmüürid.
7Kõik ta nikerdatud kujud lüüakse katki, kogu ta hoorapalk põletatakse tulega ja ma hävitan kõik ta ebajumalad; sest ta on kogunud need hoorapalgast ja hoorapalgaks saavad need jälle.
8Sellepärast pean ma kaeblema ja ulguma, käima paljajalu ja alasti, pean ulguma nagu šaakal ja leinama nagu jaanalind.
9Sest tema haav on ravimatu. Jah, see on jõudnud Juudani, ulatub mu rahva väravani, lausa Jeruusalemmani.
10Ärge kuulutage Gatis, ärge nutke valjusti, püherdage põrmus Beet-Afras!
11Minge ära, Saafiri elanikud, alasti ja häbis, Saanani asukad ei lähe välja: Beet-Haeselis on kurtmine, teilt võetakse püsi.
12Jah, Maaroti elanikud ootavad õnne, aga Issandalt tuleb õnnetus Jeruusalemma väravasse.
13Rakendage hobused vankri ette, Laakise elanikud! Siin oli Siioni tütre patu algus, sest sinus peitusid Iisraeli üleastumised.
14Sellepärast tuleb sul anda lahkumisand Mooreset-Gatile. Aksibi kojad on pettumuseks Iisraeli kuningaile.
15Ma toon su vastu vallutaja, Maaresa elanik! Adullamini jõuab Iisraeli auhiilgus.
16Lõika juuksed ära ja aja pea kiilaks oma hellitatud laste pärast! Aja oma pea laialt paljaks nagu on raisakotkal, sest nad viiakse su juurest vangi!
Ilmselt on meie ümber mitmeid, kelle lähedalolusse suhtume sama ükskõikselt kui seinal olevasse tapeeti. Ometi – Miika armastas tervet oma rahvast ning koges suurt emotsionaalset tuska edastades talle usaldatud sõnumit. Need inimesed olid talle olulised. Nad kuulusid Jumalale, kuid olid ka tema rahvas.
Jumal on liikumas ja kui Tema tegutseb ei ole vaatepilt alati kaunis ( vt salmid 3,4,6,7). Tema teod on hävitavad ja Miika kogeb täielikult eesootava tuleviku raskust. Ärevus „sööb“ teda selle pärast mida ta eelpool tulemas näeb, seda pole võimalik sõnadesse panna ( s 8,9). Ta kõneleb alastusest ja hädahüüust, ta kavatseb korralikku lärmi teha. Ta on üleni oma sõnumi sees. Ta pole mees, kes tunneks heameelt halbade uudiste toomisest, kuulutades jumalatutele naabritele kannatuse saabumist. Ei, Miika kogeb nende valu. Ja kohtumõistmine on kõikehõlmav – linnad, terve maa, pühapaigad – kõik saavad Jumalalt oma kohtuotsuse. Põgeneda pole kuhugi.
Meie elame ajas kus sõnumi/ jutluse väärtust hinnatakse kas selle õpetusliku terviklikkuse või emotsionaalse laengu järele. Miikal on teine toon. Selles on kirglikkus, ausus ja nägemus Jumala imelisusest. Ta elas oma sõnumit ja tagajärjeks oli see, et inimesed panid seda tähele – meeldis see neile või mitte.
Selle kommentaari autor: Gethin Russell-Jones