Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 25:13-27
Paulus kohtub kuningas Agrippaga13Aga mõni päev hiljem saabusid Kaisareasse kuningas Agrippa ja Berenike Festust tervitama.
14Kui nad olid juba mitu päeva seal viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse lugu: "Feeliks on jätnud vangi ühe mehe,
15kelle vastu mu Jeruusalemmas oleku ajal juudi ülempreestrid ja vanemad esitasid ametliku avalduse ja palusid tema surmamõistmist.
16Ma vastasin neile, et roomlastel ei ole kombeks ühtegi inimest anda hukkamiseks, enne kui süüdistatav saab võimaluse seista silm silma vastu süüdistajatega ja kosta enda eest kaebuse vastu.
17Kui nad siis siia tulid, istusin ma viivitamata järgmisel päeval kohtujärjele ning käskisin mehe ette tuua.
18Aga süüdistajad, kes seisid ta ümber, ei suutnud tema vastu esitada ühtki süüdistust niisugustes kuritegudes, nagu mina oletasin,
19vaid neil oli temaga mõningaid vaidlusküsimusi nende oma usuviisi suhtes ja kellegi surnud Jeesuse suhtes, kelle Paulus väitis elavat.
20Olles aga nõutuses nende vaidluste asjus, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta kohut mõista enese üle neis asjus.
21Aga kui Paulus nõudis, et teda kinni peetaks Tema Majesteedile otsustamise jätmiseks, siis ma käskisingi teda kinni pidada, kuni ma võin ta saata keisri juurde."
22Siis ütles Agrippa Festusele: "Minagi tahaksin seda inimest kuulda." Festus lausus: "Sa saad teda kuulda juba homme."23Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suure toredusega ja astusid kohtusaali koos ülempealikute ja linna eriti tähtsate meestega. Siis toodi Festuse käsul Paulus
24ja Festus lausus: "Kuningas Agrippa ja kõik mehed, kes te meiega siin olete! Te näete siin seda, kelle pärast terve juutide kogukond on mulle peale käinud Jeruusalemmas ja siin, karjudes, et ta ei tohi enam ellu jääda.
25Mina aga leidsin, et ta pole teinud midagi surma väärivat. Et ta aga ise nõudis Tema Majesteedi kohut, siis ma otsustasin ta sinna saata.
26Kuna mul ei ole midagi kindlat tema kohta isandale kirjutada, seepärast ma olen toonud ta teie ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada.
27Sest mulle näib mõttetuna lähetada vangi ilma tema kohta käivaid süüdistusi osutamata."
Juutide käitumine loetud lõigus on hoiatuseks sellest kuidas religioosne innukus mis oluliselt erineb tõelisest pühendumisest Jeesusele Kristusele; võib teha meid pimedaks tõe osas ning võõrutada meid igasugusest kaastundest. Avalikkuse ees püüab Festus jätta muljet, et on endiselt juutide poolel. Aga rääkides kuningas Agrippale juutide vaenulikkusest Pauluse vastu, viitab tema suhtumine hoopis teistsugust hoiakut. Festus ütleb peaaegu välja, et juudid püüavad õigust väänata, lootes saavutada Pauluse hukkamõistmise ilma kohtuistungita ( s 16)
Festus näeb olukorras vaid juutidevahelise väikese kisklemisena, millel ei tohiks olla tõsisemaid tagajärgi ( s 18-20). Ja sageli ongi nii, et kui tõeliselt suured asjad on kaalul, peetakse kõige kibedamad lahingud hoopiski väheoluliste küsimuste pärast. Taoline kinnijäämine pealiskaudsesse tähendab aga, et sügavamad usku puudtavad teemad jäävad puudutamata või saavad kahjustatud. Selle sama eest hoiatab Paulus Timoteost (2 Tim 3:5), et viimseil päevil järgivad inimesed enam religiooni vormi, aga salgavad selle väe.
Ei juudid ega ka roomlase välju sellest olukorrast puhtaina. Kuigi veendunud Pauluse süütuses ning tunnistades juutide pahasoovlikkust, ei julge nii Feeliks kui Festus süüdistatavat vabaks lasta. Festus oma aruandes Agrippale vähemalt mainib otsust „ süütu“. Ometi ei leia tema veendumus väljendust ausas ja avalikus otsuses. Sõna „verdict“/ otsus – sisuline tähendus on: „tõe ütlemine“. Ja mis võimalus tõele üldse jääb kui need, kes selle eest peavad seisma, ei julge käituda tõeselt?
Selle kommentaari autor: Valson Thampu