Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 26:19- 32
Paulus kohtub kuningas Agrippaga19Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,
20vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.
21Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.
22Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:
23et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile."24Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: "Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!"
25Aga Paulus ütles: "Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.
26Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.
27Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"
28Aga Agrippa ütles Paulusele: "Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!"
29Paulus vastas: "Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!"30Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti
31ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: "See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid."
32Aga Agrippa lausus Festusele: "Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut."
Jätkub Pauluse kaitsekõne. Ei olegi õige nimetada seda enese kaitsmiseks, vaid tunnistuse andmiseks Jumala suurtest tegudest. Jumal kaitses Paulust, juhtis, varjas, kujundas ta elu, andis talle abi, nagu s 22 ütleb. Paulus, saades läkituse Issandalt, oli sõnakuulelikult valmis viima meeleparanduse ja päästmise sõnumit kõikjale. Pangem tähele, et meeleparandus ei toimu ainult teoorias – see peab jõudma ka inimese praktilisse ellu (s 20).
Paulus läks kõhklemata, pidamata nõu liha ja verega, nagu ta ise ütleb Gl 1:16. Sellise andumusega on ta meile suureks eeskujuks.
Kui püüame tunnistada kaasinimestele Jeesusest, sellest, mida oleme ise näinud ja kuulnud, ei maksa imeks panna, kui meie tunnistus kutsub esile erinevaid reaktsioone. Just sama näeme siin Pauluse puhul. Paulus ise ütleb 2Kr 2:15-16, et meie oleme Kristuse hea lõhn. See lõhn on ühtedele surmalehaks, teistele elulõhnaks. Mäletame Jh 6 põhjal, et Kristuse sõnadki olid ühtedele vastuvõtmatud, teistele aga igavese elu sõnadeks. Samad sõnad, erinev mõju!
Nii on see olnud läbi aegade. Sõnum Kristuse ristist on ühtedele rumalus, teistele aga päästev vägi (vt 1Kr 1:18). Huvitav on vaadelda kogu Ap tegude raamatus evangeeliumi kuulutust, mis oli lihtsalt sõnum Kristusest ja Ta tegudest. Jumal ise puudutas südameid Püha Vaimu läbi ja kutsus Kristust järgima. Otsus jäi aga inimese teha. Selline puudutus oli ka Agrippal, meil ei ole aga teada, kas temast kunagi kristlane sai. Igatahes kohtumine Paulusega muutis ta hoiaku soosivaks.
Selle kommentaari autor: APÜ