Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 25:1-28
Juuda kuningas Amasja1Amasja oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend üheksa aastat; ta ema nimi oli Jooaddan, Jeruusalemmast.
2Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, aga mitte siirast südamest.
3Kui tal oli kuningriik kindlalt käes, siis ta tappis ära oma sulased, kes olid maha löönud kuninga, tema isa.
4Aga nende lapsi ta ei surmanud, sest nõnda on kirjutatud Seaduses, Moosese raamatus, milles Issand on käskinud ja öelnud: "Isad ei pea surema laste pärast ja lapsed ei pea surema isade pärast, vaid igaüks surgu oma patu pärast!"5Ja Amasja kogus kokku Juuda mehed ning seadis nad perekondade kaupa tuhande- ja sajapealikute juhatuse alla, kogu Juuda ja Benjamini; ja ta luges nad ära, kahekümneaastased ja üle selle, ja leidis neid olevat kolmsada tuhat valitud sõjakõlvulist meest, piigi- ja kilbikandjat.
6Ja ta palkas Iisraelist sada tuhat vahvat võitlejat saja hõbetalendi eest.
7Aga üks jumalamees tuli tema juurde ja ütles: "Kuningas! Iisraeli sõjavägi ei tohi minna koos sinuga, sest Issand ei ole Iisraeliga ega ühegi Efraimi lapsega.
8Sest kui sa nõnda tugevdatult sõtta lähed, paneb Jumal sind komistama vaenlase ees; Jumalal on ju võimus aidata või panna komistama."
9Siis küsis Amasja jumalamehelt: "Aga kuidas jääb selle saja talendiga, mis ma olen andnud Iisraeli väehulgale?" Ja jumalamees vastas: "Issand võib sulle anda rohkem, kui see on!"
10Seepeale eraldas Amasja selle väehulga, kes Efraimist oli tulnud tema juurde, et see läheks koju. Siis süttis nende viha väga põlema Juuda vastu ja nad läksid tulise vihaga koju tagasi.11Aga Amasja võttis julguse ja viis oma rahva välja, läks Soolaorgu ja lõi seirlastest maha kümme tuhat.
12Ja Juuda lapsed võtsid kümme tuhat elusalt vangi, viisid nad ühe kalju tippu ja paiskasid kaljutipust alla, nõnda et nad kõik kukkusid puruks.
13Aga väehulga mehed, keda Amasja oli tagasi saatnud, et nad ei tuleks sõtta koos temaga, tungisid Juuda linnadesse Samaariast kuni Beet-Hooronini ja lõid neist maha kolm tuhat ning riisusid palju saaki.14Ja seejärel, kui Amasja oli edomlasi löömast tagasi tulnud, tõi ta seirlaste jumalad ja pani need enesele jumalaiks, kummardas nende ees ja suitsutas neile.
15Siis Issanda viha süttis põlema Amasja vastu ja ta läkitas tema juurde prohveti, kes temale ütles: "Mispärast sa otsid teise rahva jumalaid, kes ei suutnud päästa oma rahvast sinu käest?"
16Ja kui prohvet temale nõnda ütles, vastas Amasja temale: "Kas me oleme pannud sinu kuningale nõuandjaks? Jäta järele! Miks peaks sind maha löödama?" Prohvet peatus ja ütles: "Ma tean, et Jumal on võtnud nõuks sind hävitada, sellepärast et sa teed nõnda ega võta kuulda minu nõu."17Ja Juuda kuningas Amasja pidas nõu ning läkitas ütlema Iisraeli kuningale Joasele, Jehu poja Jooahase pojale: "Tule, vaadakem teineteisele näkku!"
18Aga Iisraeli kuningas Joas läkitas Juuda kuningale Amasjale vastuse: "Liibanoni orjavits läkitas ütlema Liibanoni seedrile: Anna oma tütar naiseks mu pojale! Aga Liibanoni metsloomad läksid mööda ja tallasid orjavitsa ära.
19Sa mõtled, vaata, et sa oled edomlased maha löönud ja seepärast ajab su süda sind püüdma au. Aga jää nüüd koju! Mispärast sa tikud õnnetusse, kus sa langed ise ja koos sinuga Juuda?"
20Aga Amasja ei võtnud kuulda, sest see tuli Jumalalt, et neid anda Joase kätte, sellepärast et nad olid otsinud Edomi jumalaid.
Jumal on juba näidanud kuidas ta kavatseb oma tõotusi Taavetile pidada, ning samas ei jäta ta oma rahvast karistamata, kes on valinud talle selja keerata. Just seepärast on tähendusrikas, et kuningas Amasjat tutvustatakse nüüd kui kuningat, kes „tegi mis oli õige Issanda silmis, aga mitte kogu südamest.“ ( 25:2)
See lause alarmeerib meid kohe ligemalt uurima, mil viisil Amasja ei olnud täie südamega asja juures. Tundub et tema kavatsus koguda kokku Iisraeli sõdurid, ei ole eriti märkimisväärne sündmus, ometi viitab see vähesele usaldusele Jumala vastu ning veelgi enam- valmisolekule väikestes asjades teha kompromisse eesmärgiga iga hinna eest võita. Ja kuigi ta saadab iisraellased ära, peab ta edasi elama ka selle valiku tagajärgedega, sest Iisraeli sõdurid sattuvad veresauna Juudas ( 25:13). Teisalt – ta kuuletub sellele, mida prohvet ütleb ja Jumal annab talle võidu. Kohe seejärel aga langeb ta uhkuse lõksu – mis viib tema lõpliku allakäiguni.
Meie eludes on jätkuvalt alasid, kus me nii üksikisikute, aga ka kogudustena seisame silmitsi kahtlaste pakkumiste või koostööettepanekutega nende poolt, kes ei armasta Jumalat - selleks et saavutada ihaldatud ning näiliselt igati seaduslikku eesmärki. Näiteks, milliseid võtteid ning partnereid peavad kogudused või kristlikud organisatsioonid „eetilisteks“ rahakogumisel rakendada? Milliseid kompromisse leiame ise end tegevat, aktsepteerides oma kaaslaste taktikat, kes kristlikest väärtustest palju ei pea? Kõike seda on ilmselt üsna kerge õigustada, kuid Jumala kohtuotsus meie kohta võib osutuda samasuguseks kui oli seda Iisraeli kohta ( 25:7,8) Nii nagu Amasjagi, oleme ka meie kõige haavatavamad just värskelt peale suurt õnnistust või võitu. Ning mida plaanime või oleme ette võtnud, vältimaks seda, et edu ja uhkus ei saaks meie allakäigu vallandajaks? Keset suur sõnakuulmatust asetas Jumal Amasja ellu kellegi, kes toimis tema südametunnistusena ( 25:15,16). Keda on Jumal sinu kõrvale sellesse rolli asetanud? Ja kuidas kindlustad, et kuulad teda/ neid? Mõtle ühtlasi ka kõigile neile, kes istuvad maailma võimu juhtpositsioonidel ning juhivad rahvaid. Kes aitab neil Jumala häält kuulda? Palveta sellel mõeldes ka oma riigi pärast.
Selle kommentaari autor: John Stephenson