Seda kirjakohta lugedes meenub mulle alati, kuidas Indias, linnas, kus poisekesena elasin, käis iga päev üks pidalitõbine naine raudteejaama kõrval kerjamas. Haigus oli peaaegu hävitanud ta silmad, nina, huuled, keele, sõrmed ja varbad. Ta suutis kuuldavale ainult kähedaid, arusaamatuid karjeid, samal ajal kui väike tüdruk korjas kokku viletsad mündid, mille möödakäijad ta jalge ette viskasid. Mitte miski poleks mind sundinud seda naist puudutama ning ta hirmuäratav välimus ei kustu mu mälust. Hiljem, üliõpilasena, külastasin leeprahaiglat India teises osas, kus mu arstist sõber töötas rohkem kui saja pidalitõbisega. Ta puudutas neid iga päev, uuris nende haavu, jagas neile ravimeid, et haigust kontrolli all hoida ning võimalusel rääkis Jeesusest. Jeesuse arm ja kaastunne jõudis ühelt põlvkonnalt teiseni.
Vajadus ja igatsus saada terveks on lõpmatult suur. Järjest suureneb nõudlus võimsamate ravitehnikate järele, vaja on rohkem haiglaid, rohkem operatsioone. Jeesuse jaoks polnud inimeste ravimine põhieesmärk. Iga imetegu, mis võis küll näida juhuslikuna, oli ometi unikaalne ja selle eesmärk oli osutada endast väljapoole - seetõttu ei laskunud Jeesus end tõmmata lõputusse ravitegevusse. Selle asemel eemaldus ta aeg-ajalt, et palvetada ja olla koos Isaga ning mõista oma elueesmärki, mis viis teda risti poole.
Jeesuse tervendusimesid korratakse ikka ja jälle, kui tema kuningriik läbi aegade meie ees avaneb. Haigus ja patt on eksimus Jumala vastu selles langenud maailmas, kuid me näeme, kuidas Jumala arm ilmsiks saab kuni selleni, kui Jumal on kõik ja kõiges.