Selle psalmi kirjutas kuningas Saalomon, Iisraeli ajaloo kõige targem ja rikkam kuningas. Ja seda on tunda! Hädasoleva mehe meeleheitepursete asemel, kuuleme kuningliku pankuri palvet „anna… kuningale!“. Reaalsete, rünnakuvalmis vaenlaste asemel , oleme vastakuti nagu mingi hüpoteetilise vaenlase – „survajaga“ (s 4).
Siiski ei tohiks me seda psalmi kõrvale panna vaid selle vähese kirglikkuse pärast! Jumal kõneleb meiega meie tunnete ning ahastuse läbi, aga samuti ka läbi meie mõtlemise ning süveneva reflektsiooni. Vajame kõiki, et saada tasakaalustatud arusaamine selle kohta kes Jumal on ja millest ta hoolib.
Aga mida me siis Jumala kohta sellest psalmist teada saame? Esiteks: Jumalale läheb väga korda õiglus ja õigus ( s 1,2). Enamike tänapäeva juhtide ning nende järgijate peamiseks hooleks on rikkus ja võim ning see kuidas neid kätte saada ning kaitsta. Saalomonil oli mõlemat ülikülluses, ometi teadis ta, et neist ei piisa ühiskonnale püsiva aluse rajamiseks. Just sellepärast palus ta Jumalalt sügavamat arusaamist tema seaduste kohta. Teiseks: Jumal hoolib abivajajatest ( s 12-14). Võime ju jätkuvalt pidada kõnekoosolekuid selle kohta milline oleks parim vaeste ja rõhutute aitamise strateegia, ilma igasuguse kahtluseta aga peab nende aitamine reaalsuses olema jumalakartlike juhtide üks olulisematest prioriteetidest. Ja kuidas saaksid sina mõjutada oma kogukonna juhte suurendama pühendumust kõikide „väheosaliste“ suhtes meie maailmas?
Saalomon teadis kindlalt et keskendumine õigusele, õiglusele ning vaeste aitamisele toob kindlalt viimaks õnnistuse ( s 15-17). See mida Jumal lubas Aabrahamile, täitus kuninga valitsemisajal, kes oli „Suure Taaveti suurima Poja“ eelkäija, ning kelle valitsemist jagame meie, tema sulased.