Minu vaade tänasele tekstile muutus pärast päeva mil koos abikaasaga vaatasime gruppi Rooma sõduriteks riietatud inimesi, kes Briti Muuseumi ees harjutasid erinevaid manöövreid. Nad kasutasid oma laiu mõõki moodustamaks kuulsat ”muuli” formatsiooni, et kaitsta üksteist vaenlase rünnakute eest. Koos olles olid nad haavamatud. Täpselt samal viisil ei ole meie kristlastena määratud kunagi sõdima saatana vastu üksi!
Käsk ”saada vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus” ( s 10) seisab üle kõikide muude ühiste juhtnööride, mis sellele järgnevad. Pauluse kiri on juba erinevais kohtades käsitlenud Issanda väge (Ef 1:19–21; 3:7,16,18,20). Nüüd meenutab ta meile, et oleme kaasatud vaimulikku sõtta ning seetõttu peame suutma seisma jääda tugevaina, riietatuina selle väega. Kaasaegses võrgutavast reklaamist küllastatud maailmas peame olema teadlikud sellest kuidas vaimsed jõud kasutavad igasuguseid vahendeid , et saada mõjuvõimu meie mõtlemise ja elustiili üle.
Hesekieli nägemuses elustunud kuivanud luudest, tõusevad viimased jalule ” tohutu armeena” ( Hs 37:10). Armee mis ühtse ihuna kokku hoides võitleb, on tohutu potentsiaaliga jõud, kuid läbikukkumine omavahelises suhtlemises erinevate osakondade vahel toob hoopis vaenlasele kerge võidu. David Watsoni abistav kommentaar nimetab nelja, igas võitluses kehtivat võtmetegurit: tunda oma vaenlast, järgneda oma juhile, panna selga lahinguriietus ning kasutada oma relvi. Seejuures tuleb meeles pidada et lahinguriietuse erinevad osad – tõde, õigus, rahu, usk ja päästmine, Jumala Sõna – on kõik evangeeliumi sõnumi erinevad aspektid. Keskendugem hetkeks sellele imele, mida Jumal Kristuses meie heaks on teinud! Loomulikult, nagu igas teises sõjapidamises –on otsustava tähtsusega distsipliin, siin aga eriti jätkuv kõige plaanitava ”leotamine” ” Vaimus palvetades” ( s 18). See on meie salarelv, millele vaenlaselt ei ole vastu panna võrdset.