Pauluse päevil vaadati ühe mehe kodu/majapidamist mini-kogukonnana kuhu peale mehe kuulusid veel tema naine, lapsed ja orjad. Samuti usuti, et selle mini-kogukonna heaolu sõltus täielikult mehe õigest käitumisest peremehe, abikaasa ja isana. Just taoline mõtteviis heiastub tänasest tekstist aga ka mujal Uues Testamendis, kuigi Jeesuse õpetuse mõju tõi kaasa muutuse selles suhete hierarhias.
Mis põhjusel valib Paulus ikkagi just selle peresuhete mudeli?
Kas ta muretseb kõikide nimetatud osapoolte isikliku õnnetunde pärast – ehk: kas ta eesmärgiks on õnnelik perekond? Meie kaasaegses mõtlemises oleks see loogiline järeldus, aga Pühakirjas on sellel järeldusele vähe tuge.
Või on Paulus huvitatud koguduse hea nime alahoidmisest ühiskonnas – et kristlasi ei nähtaks ühiskonna sotsiaalsele korrale ohtlikena? Sellise vaate pooldajad osutavad murelikult tänast teksti lugedes asjaolule, et Paulus ei propageeri kuidagi orjade vabastamist; ja kirik väljendab vaid soovi rahumeelselt oma naabritega koos eksisteerida. Paulusel võis seegi põhjus meeles mõlkuda, ent arvatavasti oli tema eesmärk oluliselt suurem ja kõrgem.
Jumala eesmärk on lepitada kõik Kristuses ( 1:10) ning kogudus väljendab seda Jumala tahet nähtaval/ vaadataval kujul, lepitades omavahel juudi ja kreeklase ( 3:6). Täpselt samal viisil võiks kristlik kodu ( majapidamine) mis välises olemises ei erine kuidagi oma naabritest – olla paik, kus iidsed lõhed ja valusad jagunemised saavad korraga ületatud: sugudevaheline lõhe ( 5:22-33), põlvkondadevaheline lõhe ( s 1-4), vahetegemine sotsiaalsetel klassidel ( s 5-9). Ja see on saavutatav – mitte revolutsiooni läbi, vaid pigem siis kui kõik osapooled täidavad neile antud rolli Kristust oma silme ees eeskujuks pidades.