Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 18:1-30
Tänu- ja võidulaul1Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2Siis ta ütles:
"Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
3Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
4"Kiidetud olgu Issand!" nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
8Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
9Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
12Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
13Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
14Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
15Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
16Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
17Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
19Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
Aastaid oli Taavet olnud lindpriiks kuulutatud ning tagaaetav õela, vaimselt ebastabiilse kuningas Sauli poolt. Taavet oleks võinud Sauli tappa, kuid ta ei teinud seda põhjusel, et Saul oli Jumala poolt võitud kuningas ( vt 1Saamueli 24). Nüüd, ise kuningas olles ja vaba kõikidest oma vaenlastest voolab Taavetist välja see imeline kiituse ja tänuhümn Temale, kes teda ikka on päästnud.
Tegelikult annab Taavet meile hea õppetunni sellest kuidas rääkida teistele Jumala suurtest tegudest meie elus. Kasutades isiklikus lähenemises sõna „Issand“, jutustab ta meile mida Jumal talle siin ja praegu tähendab ( s 1-3), kirjeldades seejärel haaravalt kui ligidal ta oli surmale ning kuidas Jumal oma väes sekkus ja pani tema vaenlased taganema ( s 4-15). Ta maalib meile pildi Jumala tugevast ent hellast päästest ( s 16-19) ja lõpetab selle lõigu enese pühendamise kinnitusega oma Issandale. Tema kogemuse kaudu kasvanud usaldusest saame aimu viimases hüüdes: „Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.“
Taavet kasutas Jumalalt saadud luule- ja lauluandi, et tunnistada oma Jumalast ning see inspireerib Jumala rahvast ka veel tuhandeid aastaid hiljem. Sinu lugu ei ole ehk nii sensatsiooniline kui Taavetil, kuid kristalsena on sinulgi palju hämmastavat teistega jagada – kasvõi see kuidas on Jumal muutnud sinu elu.
Selle kommentaari autor: Doreen Smith