Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 12:1-20
Paasapüha söömaaja seadmine1Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:
2"See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.
3Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.
4Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.
5Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.
6Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!
7Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.
8Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!
9Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.
10Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!
11Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!
12Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.
13Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.14See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!
15Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.
16Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!
17Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!
18Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.
19Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.
20Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!"
Paasasöömaaeg on nii juutide kui kristlaste usu jaoks keskse tähendusega. See on inimestele lunastatud olemise meeldetuletus, kinnitus ja tähistamine. Iisraeli rahva jaoks on enesemõistmise aluseks teadmine et nad on ära valitud, preesterrahvas – Jumala poolt kallihinnaliseks arvatud ning peavad ilmutama ülejäänud maailmale Jumala olemust. Kristlaste jaoks on see ka patu orjusest vabanemise tähis millele mõeldakse saades üheskoos Pühal õhtusöömajal osa Kristuse verest ja ihust. Kahjuks on liiga sageli Pühakirja pilt Jeesusest kui ohvritallest muudetud sentimentaalseks pühendumisobjektiks- armsaks väikeseks tallekeseks. Tegelikult on aastavanune jäär oma väe ja viljakuse tippvormis, võrdudes umbes 30 aastase mehega - ning sellise loomaga ei saa mängida.
Dorothy L Sayers on tabavalt öelnud: „ oleme olnud äärmiselt tõhusad Juuda lõvi küüniste ära lõikamisel, oleme ta sildistanud „tasaseks ja vaguraks“, ning soovitame teda otsekui sobivat kodulooma kahvatutele kirikuteenijatele ning vagadele vanadaamidele.“
Piibellik pilt pärmist on samuti liig sageli taandatud vaid patu võrdpildiks. Ja kahtlemata mitmes Uue Testamendi salmis see seda ka tähendab. Kuid täpselt samavõrra on see võrdpilt Jumala kuningriigi nähtamatust kasvamisest selles võõrandnud maailmas. Tänases tekstis on hapnemata leib võrdpilt Iisraeli lahkumisega kaasnevast tungivast kiirustamisest ning ka viis kuidas seda süüakse on illustratsioon kristlasest kui sõdurist, kes on valmis tegutsemiseks ( Ef 6).
Selle kommentaari autor: John Fieldsend