Kuidas kujutled enesele taevast? Lõputu kalapüük, golfimäng või mingi muu lõbu, millega meelt lahutada? Mõnikord võib taevas tunduda eemalolev ning ebareaalne ning asjad meie nägemise ja katsumise ulatuses mõjuvad palju asjakohasematena ning olulisematena. Sündmused, mis just praegu aset leiavad, võtavad meie peas palju enam ruumi kui need mis juhtusid minevikus. Kuid tuleb meeles pidada: me näeme reaalsust väga piiratud perspektiiviga.
Esimestel Heebrealaste kirja lugejatel oli seesama probleem. Nende eelmise jumalakummardamise juurde kuuluvad korduvad ohvritoomised tundusid palju asjakohasemad ning reaalsemad kui Kristuse ühekordne ohver ristil ning tema nähtamatu toimimine meie eest kui preester ning vahemees taevas. Kirja autor püüab nüüd seda vaateviisi korrigeerida. Kristuse lõpetatud töö oli kaugelt parim kui mistahes muu ohver – sest see oli reaalsus, mitte mingi varjukuju millestki muust. ( s 23,24). Ning see ise juba on oluline, sest mõjuta otseselt viisi kuidas elame ning Jumalat kummardame. 11.peatükis avab kirja autor just selle meile läbi suure hulga eeskujude usukangelaste hulgast – kes kõik kinnitasid oma pilgu Jeeusele taevas ( tunnistajate pilv – vt 12:1,2). Nad tegid ohtlikke valikuid ning võtsid üle eluviisi mis nende kaasaegsetele – kel puudus taevane perspektiiv - tundus rumal ( 11:9, 10, 25, 26).
Kui kinnitame ülistuses oma silmad Jeesusele, hakkavad nii meie valikud kui ka elustiil muutuma. Oma jumalateenimises saame korraga värske tänulikkuse Kristuse kui meie vahemehe eest ning sellega koos ka uue kindluse oma jumalasuhtes ( 10:22).