Loe läbi alltoodud kirjakoht: Heebrealastele 10:1-10
Kristuse ohvri lõplikkusest1Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad.
2Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust südametunnistust?
3Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte;
4sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.
5Seepärast Kristus ütleb maailma tulles:
"Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.
6Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.
7Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen - rullraamatusse on minust kirjutatud - tegema sinu tahtmist, oh Jumal!"
8Esmalt ta ütleb: "Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased, kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!"
9Ja siis ta ütleb: "Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!" Ta kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.
10Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi.
Nagu me juba eelmisest peatükist lugesime, ei suuda me iseennast muuta. Selleks et meis leiaks aset tõeline muudatus, on meil vaja Jumala Poja abi. Ainult Tema kaudu oleme võimelised muutuma.
Tänane lõik räägib sellest, et Jumalale ei olegi meelepärased meie tõotused ning ohvrid, mida me küll käsumeeles ja ehk oma südametunnistuse vaigistamiseks toome. Oleks vale arvata, et meid ei varitse tänapäeval oht endale rahulolevalt ”õlale patsutada” ja endamisi kokku arvestada oma “teeneid” Jumala ees. Sõna ütleb meile: “põletusohvrid ja patuohvrid ei ole Sulle meelepärast” (s 6).
Moosese Seaduse ajal tõid põletus- ja patuohvrid ajutise lahenduse, kuid nüüd on Ta selle kõrvale heitnud (s 1-4). Miks? Sest Jumal ei ole huvitatud meie sõnadest ega tühjadest, kombetäitmiseks tehtud tegudest. Tema on huvitatud meie südamest. Ta pakub uut ja täiuslikku lahendust (s 9). Kõik, mida Ta soovib, on see, et me armuksime ikka ja uuesti Temasse, kes on meie Elulooja ja -andja (vt 1Kr 13:1); Temasse, kes andis meie eest oma kõige väärtuslikuma – oma ainusündinud Poja, Jeesuse.
Täiuslik Jumal pakub meile uut eesmärki – pühitsust. Meile on Jeesuses pakutud täiuslikkust, kuid praktilises elus peame päev-päevalt õppima, kuidas võtta vastu veel üks killuke sellest (s 10).
Ning siis, kui oleme ikka uuesti ja uuesti armunud oma Issandasse ja Päästjasse, kogeme, et Tema tahtmist teha ei olegi nii raske (s 9).
Ja nii muutub meie elu pühaks ohvriks Temale.
Selle kommentaari autor: APÜ