Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 13:1-14
Nehemja võitlus korralageduse vastu1Sel päeval loeti rahva kuuldes Moosese raamatut ja selles leiti olevat kirjutatud, et ammonlane ja moab ei tohtinud iialgi tulla Jumala kogudusse,
2sellepärast et nad ei olnud Iisraeli lastele vastu tulnud leiva ja veega, vaid palkasid Bileami neid needma; meie Jumal aga muutis needmise õnnistamiseks.
3Ja kui nad Seadust olid kuulnud, siis nad lahutasid kõik segarahva Iisraelist.4Aga enne seda oli preester Eljasib, Toobija sugulane, kes oli pandud meie Jumala koja kambrite ülemaks,
5sisustanud temale suure kambri, kuhu varem oli pandud roaohvreid, viirukit, riistu ning vilja-, veini- ja õlikümnist, mis oli määratud leviitidele, lauljatele ja väravahoidjatele, ja preestrite tõstelõive.
6Ma ei olnud Jeruusalemmas, kui see kõik juhtus, sest Artahsasta, Paabeli kuninga kolmekümne teisel aastal olin ma läinud kuninga juurde. Aga mõne aja pärast palusin ma kuningalt luba
7ja tulin Jeruusalemma. Ja kui ma märkasin, missuguse pahateo Eljasib Toobija pärast oli teinud, sisustades temale kambri Jumala koja õues,
8siis ma sain väga pahaseks ja viskasin kõik Toobija koja asjad sellest kambrist välja.
9Ja ma käskisin kambrid puhtaks teha ning viisin sinna tagasi Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruki.10Siis ma sain teada, et leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule.
11Ja ma riidlesin ülematega ning ütlesin: "Mispärast on Jumala koda maha jäetud?" Ja ma kogusin nad kokku ning panin nad nende ametisse.
12Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse.
13Ja ma määrasin varaaitade ülemaiks preester Selemja ja kirjatundja Saadoki, ja leviitide hulgast Pedaja, ja neile abiliseks Haanani, Mattanja poja Sakkuri poja; sest neid peeti ustavaiks ja nende kohus oli jagada oma vendadele.
14Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!
Pastrikohused sisladavad niipaljut enamat kui lihtsalt ‘kohvi ja kaastunnet’ – suur osa sellest on hoolt kandmine oma koguduse vaimuliku iseloomu kasvamise eest ja see omakorda nõuab distsipliini. Teenimisametid nõuavad distsiplineeritud elu. Nehemja kompromissitu (s 8,11,17–21,28) ja vahel ka vägivaldne (s 23-25) viis distsiplineerida oma rahvast, illustreerib nii tema pühendumist Jumalale (s 14, 22b, 29) kui ka tema muret oma rahva pärast (s 18). Esialgne müüride tähelepanuta jätmine tagasipöördumisel Jeruusalemma (s 6,7) demosntreerib samuti, et Nehemja primaarne huvi on alati olnud tema rahvas ja nende iseloomu kujunemine Jumala rahvana. Me võime õigustatult imetleda Nehemja kindlakäelist tegutsemist, kui ta tegeles sõnakuulmatusega, mis tema eemaloleku ajal esile oli tõusnud. Ometi on üks asi heaks kiita mingit juhtimisstiili, kui seda rakendatakse kellegi teise peal – hoopis teine asi aga, lubada seda sama praktikat meie endi peal rakendada. Me ei saa endale lubada rohkem kompromisse pühaduse arvelt kui seda võisid inimesed Nehemja päevil. Ometi leiame me endid täna millegi keskelt, mida Ronald J Sider on nimetanud Evangelikaalse Südametunnistuse Skandaaliks.2 Skandaal seisneb selles, et – hiljutiste küsitluste põhjal – elavad evangeelsed kristlased täpselt samamoodi nagu ülejäänud maailm. Selle olukorra kujunemisele on kõvasti kaasa aidanud kirikute järeleandmised kristlikust distsipliinist, lootes sellega võita järjest kasvava tarbijaliku suhtumisega liikmete heaksiitu. Kui meie kirikud peaksid olema tugeva, Kristuse-sarnase iseloomu ülesehitajateks ja kulitveerijateks, siis peame ennast sellest maailmaga samastunud olukorrast taastama – ja allutama kristliku distsipliini hoidmisele. Et seda teha - tuleb meil lihtsalt “valvata üksteise üle armastuses”,3 nagu tegi seda Nehemja Iisraeli rahva üle.
1 LJ Egerton Smith 2 Baker Books, 2005 3 John Wesley, General Rules for Methodist Fellowships, 1743 4 Charles Wesley, from ‘Soldiers of Christ, Arise’
Selle kommentaari autor: Nigel Hoppler