Ma pole kindel, kas tahaksin koos Paulusega lifti kinni jääda. Ta mõjub inimesena, kes särab enesekindlusest, kellel on vastus kõigele.
Paulus näib olevat väga enesekindel oma kutsumuses olla koguduse juht (s 1). Samuti on talle üliselge sõnum, mida ta on kutsutud kuulutama (s 2-4), mis räägib Issand Jeesus Kristusest, tema surmast ja ülestõusmisest. Paulusel pole kahtlusi, milline on tema kutsumus elus (s 5), ta annab kogu oma energia, et inimesed mittejuudi maailmast tuleksid usule Jeesusesse. Siin on mees, kes teab täpselt, kes ta on ja mida ta on kutsutud tegema.
Esimesel lugemisel võiksid need salmid Pauluse uhkeks teha. Kuid pane tähele kahte väga tähtsat sõna – teenija (s 1) ja arm (s 5). Kui me saame nende tähendusest õigesti aru, siis muudab see kogu selle avalõigu tooni ja muudab meie arusaama Pauluse seisukohast.
Paulusel pole kahtlusi oma staatuse kohta, nagu tema avasõnadest ilmneb. Ta on Jeesuse ori, see on madalaim positsioon kõigist. On märkimisväärne, et ta kutsub ennast orjaks, enne kui nimetab ennast apostliks. Ta on juht ainult sellepärast, et on ka ise juhitav. Seal on ka sõna „arm“. Pauluse kutsumus ei põhine tema spirituaalsusel, akadeemilisel briljantusel või puhtaverelisusel (Fl 3:3–11), vaid Jumala ehtsal, pälvimatul headusel. See on midagi, mida ta ei unusta kunagi – ja ka meie ei tohiks unustada.
See, mis eristab uhkust ja enesekindlust, on alandlikkus (Mt 18:1-4). Ja alandlikkus kasvab kõige paremini pinnases, mis on kastetud armuga.