Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap. 2: 22-36
Peetruse jutlus22Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate,
23tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.
24Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.
25Taavet ütleb tema kohta:
"Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.
26Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses,
27sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist.
28Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees."
29Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini.
30Et ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tema troonile seada istuma järglase ta niuete viljast,
31siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest:
"Ei teda jäeta surmavalda ega näe ta liha kõdunemist."
32Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad.
33Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi.
34Taavet ei ole ju läinud taevasse, aga ta ütleb:
"Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele,
35kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!"
36Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!"
Populaarses mõttes seostatakse Taavetit kõige sagedamini tema noorepõlve võiduga Koljati üle või enam informeeritute hulgas tema suhtega Batsebaga. Kuid kummagil juhul tema sangarlikud teod sõjaväe juhina, õitsengu ajal Iisraeli valitsejana, ei ole kaugel. Peetruse tsitaat 110.-ndast psalmist (salmid 34-35) vihjab just sellele.
Tänapäeva lugejad leiavad tõenäoliselt selle kõik olevat üsna imperialistliku ning Taaveti valitsemises on aspekte, millega seoses kristlased peaksid tundma end ebamugavalt (nt. 2. Sam. 8:2). Lõppude lõpuks lööb Jeesus oma vaenlasi surres nende eest. Kuid on olemas ka Taaveti teine külg, nimelt märkimisväärne hulk mitte-iisraeliite, keda tema valitsemine ligi meelitas. Tema sõdurite nimekiri hõlmab vilistlasi, ahohlasi, aramealasi, moabiite ning vähemalt ühte hetti ja ammonlast (2. Sam. 23: 8-39). Selles mõttes on Taavet tõeline Aabrahami poeg. See on siis Taavet, keda Peetrus näeb, kelle psalmid kuulutavad ette Jeesuse ülestõusmist. Kui suur Taavet oli päästetud lähedal seisvast surmast (1. Sam. 18: 10-11; 30: 6), kas on siis nii üllatav, et tema suurem Poeg peab üles tõstetama surmast endast? Taavet suri, teades lõplikku tõotust, mis oli ometigi täitumata. Kuid Jeesust ei äratatud mitte ainult ihulikult üles, vaid Ta istus nüüd Isa paremal käel (Laul 110:1). See Jeesus, kes jagas Jumala võimu, oli see, keda Peetrus kuulutas, ja kes Iisraeli Messiana, Vaimu poolt võituna, valas selle Vaimu nüüd vabalt välja kõigile, kes Tema juurde kogunesid. Just nii nagu Taaveti päevil need, kes olid südamelt haiged, leidsid lohutust tema juhtimise all (1. Sam. 22: 1-2), nii on siis tänapäeval tema tõelise Poja suurema valitsuse all. Ja nii nagu mitmesugused inimesed kogunesid Taaveti ümber ettetähenduslikult, jääb ka kristlus tänapäeval kõige mitmepalgelisemaks ja aktsepteerivamaks kogukonnaks maa peal.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts