Harjumuspäraselt peame demokraatia ja demokraatlike suhtumiste juurteks seda ideoloogiliselt puhast, kuid eksiteele juhatavat viidet “kreeklased”. Kuid nii nagu märgib Paul Cartledge ("Kreeklased: portree endast ja teistest", 2002) libiseb selline arvamus liiga kergelt üle valimisõiguse äravõtmisest ja orjusest, mis iseloomustas nende maailma. Seevastu õpetlased nagu Regine Pernod ("See kohutav keskaeg: müüdi paljastamine", 2002) väidavad, et Lääne demokraatia juured on kristliku keskaegse Euroopa kirikukogudes, mis põlastasid orjust ja jutlustasid naistest lugupidamist.
Mis on sellel pistmist Nelipüha sündmusega? Kõik. Antiikmaailmas oli üldiselt meestel võim naiste üle, vabadel orjade üle ning pojad olid palju eelistatumad kui tütred, kes vastsündinutena jäeti sageli kaitsetuteks. On raske ette kujutada midagi radikaalsemat kui Jumala demokraatlik aktsioon Vaimu langedes kõigi inimeste peale: pojad, tütred, noored, vanad, isegi orjad (salmid 17, 18). See Vaim, kes oli kunagi kuningate ja austatud prohvetite osa, oli nüüd vabalt välja valatud kõigi peale, kes hüüdsid appi Issanda nime.

Neid sõnu kirjutades on mul raske tagasi hoida oma emotsioone. Mu isa oli töölisklassi mees, kel polnud suurt tähtsust oma jõukate ülemuste jaoks. Kuid ühel pühapäeva hommikul, kui oldi kogunenud kokku Jeeuse nimel, meeldis Kõikväelise Jumala Vaimule rääkida tema läbi. Ainult need, kes on vaadanud ühiskonnale altpoolt, võivad hakata tajuma Nelipühade vabastavat väge. Nelipühade ja Fileemoni raamatu vahel on otsene side, Vaimu välja valamine, - Vaimu, kes ühendab meid kõiki, ükskõik, millisest rahvuslikust tagapõhjast või keelest me oleme - hüüdma ühte Jumalat, Abba’t, fanaatiliste juutide, rikaste paganate ja ärajooksnud orjade lepitajat (Fil. 15-18). Algne tõotus, mida Peetrus meenutas, oli edasi antud prohvet Joeli kaudu aastatuhat enne moodsate “demokraatiate” algust (Joel 3: 1-5). Õnnistatud olgu Jumal!