Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1 Sm 19:1-24
Saul, Joonatan ja Taavet1Ja Saul rääkis oma pojale Joonatanile ja kõigile oma sulaseile, et nad surmaksid Taaveti; aga Sauli pojale Joonatanile meeldis Taavet väga.
2Ja Joonatan teatas Taavetile, öeldes: "Mu isa Saul püüab sind surmata. Ole siis nüüd hommikul valvel, jää varjule ja peida ennast!
3Mina aga lähen ja seisan oma isa kõrvale väljal, kus sinagi oled, ja ma räägin isaga sinu pärast; kui ma midagi märkan, siis ma teatan sulle."
4Ja Joonatan kõneles Taavetist head oma isale Saulile ning ütles temale: "Kuningas ärgu tehku pattu oma sulase Taaveti vastu, sest tema ei ole sinu vastu pattu teinud ja pealegi on ta teod olnud sulle väga head!
5Ta pani kaalule oma elu ja lõi vilisti maha, ja Issand andis nõnda kogu Iisraelile suure võidu; sa nägid seda ise ja olid rõõmus. Miks sa tahad nüüd teha pattu süütu vere vastu ja Taaveti põhjuseta surmata?"
6Ja Saul kuulas Joonatani häält ning Saul vandus: "Nii tõesti kui Issand elab, teda ei surmata!"
7Siis Joonatan kutsus Taaveti ja andis temale edasi kõik need sõnad; ja Joonatan viis Taaveti Sauli juurde ning Taavet oli Sauli teenistuses nagu ennegi.8Ja jälle puhkes sõda; ja Taavet läks välja ning sõdis vilistite vastu ja lõi neid suure kaotusega, nõnda et nad põgenesid tema eest.
9Aga kuri vaim Issandalt tuli Sauli peale; ta istus oma kojas ja tal oli piik käes, kuna Taavet mängis oma käega kannelt.
10Saul püüdis lüüa Taavetit piigiga seina külge, aga tema põikas kõrvale Sauli eest, kes lõi piigi seinasse; ja Taavet põgenes ning pääses sel ööl.
11Siis läkitas Saul käskjalad Taaveti koja juurde teda varitsema ja hommikul surmama. Aga Taaveti naine Miikal teatas Taavetile, öeldes: "Kui sa oma hinge sel ööl ei päästa, surmatakse sind homme."
12Ja Miikal laskis Taaveti läbi akna alla; ta läks ja põgenes ning pääses.
13Miikal aga võttis teeravi ja asetas voodisse, pani selle pea katteks kitsekarvust võrgu ja kattis selle vaibaga.
14Kui Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma, siis ütles Miikal: "Ta on haige."
15Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit vaatama, öeldes: "Tooge ta voodiga minu juurde, et ma ta surmaksin!"
16Ja kui käskjalad tulid, vaata, siis oli voodis teerav, pea katteks kitsekarvust võrk.
17Ja Saul küsis Miikalilt: "Mispärast sa petsid mind nõnda ja lasksid mu vaenlasel pääseda?" Ja Miikal vastas Saulile: "Tema ütles mulle: Lase mind minna, muidu ma tapan su!"18Ja Taavet põgenes ja pääses ning tuli Saamueli juurde Raamasse ja jutustas temale kõik, mis Saul temale oli teinud. Siis läksid tema ja Saamuel Naajotisse ning jäid sinna.
19Ja Saulile teatati ning öeldi: "Vaata, Taavet on Raama Naajotis."
20Siis Saul läkitas käskjalad Taavetit tooma; aga kui need nägid prohvetlikult kõnelevate prohvetite salka ja Saamueli seisvat ülevaatajana nende üle, siis tuli Jumala Vaim Sauli käskjalgade peale ja nemadki hakkasid prohvetlikult rääkima.
Tabame kergesti ära tänase hästi-tuntud sündmuste käigu rahvajuttudes ja ajaloolistes "action" filmides. Noor kangelane on ohustatud kadeda ja ettearvamatu kuninga poolt. Tema nobedus päästab ta korra, kuid selleks, et ellu jääda, vajab ta teisi inimesi: prints Joonatani, printsess Miikali ning püha meest Saamueli. Jumala osa tundub olevat veelgi kahetähenduslikum. ‘Kuri vaim ISSANDALT’ süütab Sauli vägivaldse ebastabiilsuse, kuid ‘Jumala Vaim’ viib ta pühasse transsi, mis vältab piisavalt kaua selleks, et kangelane jõuaks põgeneda.
‘Kuri vaim ISSANDALT’ on paradoks, mida me võibolla kunagi täielikult ei mõista. Antiikaja inimesed omistasid depressiooni ja emotsionaalsed häired kurjadele vaimudele, kuid antud juhtumi kohta öeldakse, et see tuli Issandalt. See jahmatav väide väljendab heebrealaste tugevat usku Jumalasse, kes lõppkokkuvõttes vastutab kõige eest, mis juhtub. Kuid meie jaoks on keeruline mõte, et Jumal, “kelle silmad on liiga puhtad selleks, et näha kurja” (Habakuk 1:13), võib õhutada patule. Heebrea sõna “kuri” tähendab inimeste puhul kasutades kindlasti pattu (Laul 26:5), kuid Jumala suhtes kasutatuna kirjeldab seda, mida teeb Jumal kohut mõistes (nt. Jer. 39:6).
Saul on Jumala kohtu all. Ta kukkus läbi ja ei saa enam olla kuningas (1. Sm. 15:26). Ka meie võime oma kutsumises läbi kukkuda. Ülesanne, mille Jumal meile andis, antakse kellelegi teisele. On liiga hilja minna tagasi, kuid alati on lunastuse võimalus. Isegi Saul oleks võinud veelgi vastata ‘Jumala Vaimule’ (salm 23), nagu ta alati tegi (1. Sm. 10:10). Ta oleks võinud tunnistada oma läbikukkumist ja lakata püüdmast tappa Taavetit. Ta oleks võinud ennast täielikult Jumalale avada ning paluda teist ülesannet. Ka meie jaoks on alati olemas teine võimalus. Tõsi, mõned läbikukkumised tunduvad lõplikud. On paiku, kuhu me ei saa enam kunagi tagasi tulla, kuid võime olla avatud Jumala Vaimule, lubades Temal kutsuda meid Teda teenima uutel viisidel.
Selle kommentaari autor: John Harris