Tänane psalm on lühike, kuid kas loed seda oma toimeka pühapäeva õhtul või hommikul, on see julge üleskutse kiitusele. Jumal pole meie eraomand. Religioossed inimesed võivad kergesti muutuda kiivaks nagu vanem vend kadunud poja loos (Lk 15 28:32). See psalm kutsub aga kõiki rahvaid Jumalat ülistama. Mis peab toimuma, enne kui nii juhtub? Jumal ei pea muutuma. Ta armastus on suur ja ustavus kestab. Muutuma peavad maailma rahvad ja ka need inimesed, kes juba tunnevad Jumalat. Kas need inimesed, kes käivad kirikus ainult jõulude ajal, on ka selle psalmi adressaadid? Et see psalm kuuluks tõesti kogu maailmale, peame me maailamle Jumalat meelde tuletama.
Mida rohkem selle psalmi üle mõtlen, seda rohkem muutub see misjoniüleskutseks. Me võime olla Jumala armastuse ja ustavuse esindajad selles, mida me räägime ja laulame, aga samuti selles, mida me teeme. Paljud misjoniühiskonnad on praegu otsese evangelismi kahesaja aasta vanuse traditsiooni pärijad ja on pidanud leppima vaenuliku režiimi ja kahtlustava valitsusega. Kuid ka arstide, õpetajate või nõustajatena töötamine võib olla märk Jumala suurest armastusest ja ustavusest. See kehtib ka neis maades, kus kunagi oli palju rohkem kristlasi kui praegu. Tänapäeva kirikutes on suur puudus noortetöö tegijatest, noored kannatavad seal eneseväärikuse puudumise, igavuse või palju hullema all. Ka seal saab näidata Jumala armastust.
Võibolla on meie palved ja ülistus muutunud liiga kolkalikuks? Kuidas sulle tundub?