Hiljuti veetis meie tütar aasta välismaal töötades ning oli huvitav jälgida seda pinget mis temas tekkis soovides ühelt poolt täielikult siseneda Hispaania kultuuri teisalt jääda täielikult inglaseks. Loetud salmid esitavad samalaadset pinget – maailmas elamise ning oma taevasele kodumaale truuks jäämise vahel. Sageli kipume kritiseerima neid kes on „liiga taevaselt meelestatud“ sest neist ei ole siin maa peal enam kasu- ometi on saladus selles et oleme mõlemas! Jah, on tõsi, et see maailm on vaid ajutine asupaik meile, et oleme siin „võõrad ja majalised“ ( s11). Aga kui Jumal ei oleks meid üldse siia soovinud, oleks ta meid taevasse pühkinud juba sel hetkel kui tegime oma päästmispalve. Peetrus rõhutab siin kolm korda kui oluline on praktiline kristlik headus ( s 12-14). Ja ainuke motivatsioon mis meil siin elamiseks saab olla, on teadmine, et meie elu peegeldab teistele elu taevasel kodumaal; aga sellega kaasneb ka „lisaboonus“ –maapealsete usukriitikute vaigistamine ( s 15) ning jumalakartliku elu tõmbejõu ilmutamine ( s 12). See mis meie naabritele viimselt mõjub ei ole mitte see mida usume, või meie argumentide kaalukus, vaid see kuidas elame ning käitume. Kuna „hea tegemine“ jääb liiga abstraktseks“ mõisteks, toob Peetrus näite konkreetsest eluvaldkonnast: suhtumine tsiviil- ning poliitilisse võimu. Pühakiri ütleb väga selgelt, et riigi poolt rakendatud võim on olemas tegelikult vaid Jumala tahtest ( Rm 13:1) ja sellepärast on kristlastel vaja selle seadustele kuuletuda ja seda respekteerida. Ainult siis kui riigi seadus läheb vastuollu Jumala seadusega, on meil õigus keelduda. Ja kui Peetrus võis kirjutada sellised read kese keiser Nero valitsemisaega, kui palju enam võime meie, kristlased kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas selle järele käia! Aktiivne kristlaste osavõtt nii poliitilise kui kogukondliku elu tasandil võib osutuda võimsaks tunnistuseks headusele ja Jumalale nii kaua, kui hoiame silme ees Teda, keda tegelikult teenime ( s16).