Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 19:30-40
Efesose hõbeseppade mäss30Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud jüngrid teda.
31Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.32Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud.
33Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele, kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega, tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.
34Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: "Suur on efeslaste Artemis!"
35Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus: "Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?
36Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.
37Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.
38Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.
39Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda korralisel rahvakoosolekul.
40Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit põhjust ja millest me ei suuda aru anda." Ja nende sõnadega õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.
Evangelist Luukas kirjeldab värvikalt sündmusi Efesose teatris, mis arvatavasti oli samuti amfiteatrikujuline nagu mujal ümbruskonna linnades.
Luukas annab üsna täpselt ja detailselt edasi rahvahulkade meelelolu, mis seal valitses. Tema kirjelduses on aimata ka iroonilisi viiteid sellele (s 32), samuti võime aimata, milline oli üldine hoiak juutide ja kristlaste kui hoopis teistsugust usku esindavate inimeste suhtes (s 34). Rahvas oli segaduses uue jumalakuulutuse tõttu, mida Paulus ja tema kaaslased linna olid toonud. Siiski näeme salmist 30, et Paulusel oli kohaliku kõrgema seltskonna hulgas juba toetajaid, kes olid tema pärast ilmselt mures.
Teatris, kus sündmused aset leidsid, asus arvatavasti linna ülemate ja ametnike nõupidamispaik. Sinna oligi nüüd kogunenud märatsev rahvamass. Näeme tüüpilist olukorda, kus ülesässitatud ja skandeeriva rahvamassiga arukalt rääkida püüdvat linnakirjutajat lihtsalt ignoreeritakse. Jälgi, mida teeb sellises olukorras mässav rahvas (s 32-34). Kas ei iseloomusta sellesarnane käitumine rahvarahutusi ka tänapäeval? See on taltsutamatu ja mõistusele allumatu hüsteeria, mis tolles loos tabas kristlasi ja nende kuulutustööd. Linnakirjutaja puhul näeme, et tema eesmärgiks oli olukord lahendada ja rahvas laiali saata ning lõpuks see tal ka õnnestus. Tema sügavamaid motiive – suhtumist
Paulusesse ja tema õpetusse me teada ei saa. Saame teada vaid niipalju, et ta muretses oma rahva saatuse pärast, kes ju samuti allus Rooma impeeriumile.
Ka tänapäeval näeme sageli, et mässav ja isegi jõhker üldsus astub kristlusele vastu, kui see ohustab tema mugava, ahne ja ebamoraalse elu segamatut jätkamist.
Selle kommentaari autor: APÜ