Sündinud ja kasvanud Ühendriikides, kolisime koos naisega 20 aastat tagasi Kanadasse ning võime nüüd kasutada kahekordse kodakondsuse eeliseid (kogeda ka miinuseid - nt maksta makse mõlemas riigis!). Tänases lõigus on Pauluse mureks need kes on silmist kaotanud tulevikuvaate ning elavad ainult olevikule. Sellest rääkides viitab ta asjaolule, et Filipi oli Rooma koloonia, kus siis ka kristlastel oli kahekordne kodakondsus (taevane ja Rooma oma).
Sellel sõnamängul oli kaks külge: kahekordne kodakondsus ise ning fakt, et filiplaste tõeline Issand ja Päästja oli Kristus (s 20). Viited tulenevad siin sellest, et Rooma keisrid (antud juhul siis Nero) lasid end kutsuda tolleaegse maailma “Issandaks ja Päästjaks”, sel ajal kui tõeline Issand, kelle ees ka keiser ise kord peab kummardama on ülestõusnud ja valitsev Issand, Jeesus Kristus, kelle tagasitulek taevast (järjekordne sõnamäng viitamas keisri “linna tulekule”) toob kaasa kahekordse tagajärje: Ta alistab kõik oma valitsuse alla (sh ka Filipi ja Rooma impeeriumi) ning teiseks toimub meie maiste, praeguse maailma jaoks kujundatud ihude muutumine taevaseks, igavikus toimivaiks. Ja kogu eelöeldu peaks olema veel üks põhjus, miks Euodia ja Süntühhe peaks omavahel rahu tegema ( 4:2).
Meie jaoks, kes tunneme Kristust on see “ilmumine” eesmärgile jõudmine. Ja selle silmist laskmine tähendab kaotada kõik ja lõplikult. Ning sel aja kui meie praegune kodakondsus (üksõik millise riigi oma) võib anda legaalse aluse uhkuse tundmiseks, ei tohiks me iial silmis lasta lõplikke reaalsusi - et oleme samas ka taevariigi kodkondsusega ning seetõttu peaks meie elu ja inimsuhted juba siin peegeldama taevast olukorda, mis kord saab olema