Äkilise tempovahetusega mis on hämmastanud nii piibliuurijaid kui tavalugejaid, alustab Paulus uut kirjalõiku taas kord hävitavate vastulausetega juudikristlastest oponentide suunas, kes nõudsid meessoost paganakristlaste ümberlõikamist selleks et need oleksid “täiuslikud” Kristuses. Paulus vastab neile oma lugu jutustades ning andes vastulause juudistajatele, kuid annab ühtlasi ka filiplastele täpselt Kristuse looga (2:6-11) vastvauses oleva jüngri mudeli, milles praegune alandus toob tulevikus ülendamise.
Pauluse lugu koosneb kolmest osast. Esimeses ( s 4-6) räägib Paulus et filiplaste tulevik ei ole määratletud nende minevikust. Teises (s 7-11), rõhutab ta tungivalt, et osaliselt sõltub meie tulevik sellest mida teeme olevikus; kus “tunda Kristust kui oma Issandat” on ülima algus ja kulminatsioon (ka tema jaoks). Just siin ühtib Pauluse elumudel Kristuse omaga: praeguses olevikus elab Paulus “risti kujulist” elu - kandes kannatust teiste pärast - samamoodi kui ta ootab tulevast ülestõusmist. Kolmandaks (s 12-14), kasutades sportlikku terminit, sõnastab Paulus veelkord oma eesmärgi, mille auhinnaks ja vormiks on lõplik ja täielik “Kristuse tundmine oma Issandana” (s 8).
Teema kõikide nende jaoks, kes praeguses lääne ühiskonnas elavad, on aga teglikult küsimus: mida tähendab elada “risti kujulist” elu ühiskonnas, mis on hullumiseni tagaajamas lõbu ja naudiguid, ning kus täielikult salatakse igasugune surmajärgse elu võimalikkus. Ja siinkohal on meil palju õppida ülejäänud 2/3 maailmalt, neilt meie õdedelt ja vendadelt, kes hästi teavad ning igapäevaselt elavadki sellist elu mille Paulus Kristuse mudeli kohaselt ka filiplaste silme ette seadis.
Üle kõige aga tuleb meil tungivalt palvetada ning leida praktilisi viise reaalselt üksteisest hoolida.