Tundub kummaline, et Paulus hakkab kiitlema oma juhtimise üle, kuid mõistame seda paremini kui meenutame, et peale tema esimest kirja Korintose kristlastele oli ta olnud jätkuvate rünnakute all ning lihtsalt sunnitud kaitsma ennast.
Ta seisab vastu kiusatusele minna kõige kergemat teed - viidata oma autoriteedile ja positsioonile või siis kasutada oma võimu. Selle asemel kutsub ta korintlasi üles ise hindama tema autetntsust - kas ta on siis ehnte ja tõeline või mitte ( s 12-14)?
See on oluline ka meile, sest praegusel ajastul ollakse samuti juhtide suhtes enamasti vägagi kahtlustavad, võibolla põhjusel, et paljud on saanud petta nende poolt, keda nad on usaldanud.
Ehtsus on samamoodi kaasaegne proovikivi. Paulus rajab oma üleskutse kahele asjale - oma loomusele ja tulemustele (nähtavale viljale) (s 12). Tema elu annab välja tõelise kristlase mõõdu , ning taoline ehtsus on tulnud aususest mis iseloomustab kõiki tema suhteid korintlaste keskel elamise ajal - mille tunnistajad korintlased ise on. Apostel rõhutab oma siirust ja ausat tahet. Tõenäoliselt on teda süüdistatud ebausaldatavuses. Kirjutades südametunnistusest, ei ole Paulus jaoks esmatähtis mitte üldine teadmine ega avalik arvamus, vaid tunnistus Jumala kohtujärje ees. Paulus ei varja midagi Jumala ees, kelle arm tema elu juhib.
See on taas väljakutseks meile täna - eriti kui oleme samuti pandud juhtideks mingil tasandil. Kuidas on lood meie aususe, ehtsuse, autentsusega? Kas oleme päris või ainult teeme nägu?
Willowcreek Community koguduse pastor, Bill Hybels on kirjutanud raamatu kristlase loomusest: “Kes sa oled kui keegi ei näe?” (IVP 1989). Teise keskel olles satume vägagi kergesti pingutama selle nimel, et näida või olla see mida oodatakse, aga see, kes me tegelikult oleme tuleb esile siis, kui keegi ei näe.