Neid hästituntud salme on palju kasutatud eesmärgiga rõhutada täielikku “maailmast” eraldumise vajadust. Jumala rahvas peab eristuma. Selle sisu on, et meie kontakt ümbritseva ühiskonnaga peab olema tasakaalus - st meie elustiil ning veendumused ühiskonna mõju suhtes kontrolli all.
Millisest “ikkest” täpsemalt Paulus siin räägib -vt s 14- kasutades sõnu “võõras ike” (algses tähenduses ka “ebavõrdne ike) - ei ole lõplikult selge. Seda on kohandatud nii abielu kui ka äripartnerite puhul, kuid selle mõte on laiem ja sügavam. Korintoses kohtusid ärisuhete ülalhoidmiseks äripartnerid regulaarselt templites - nt ühiseks einetamiseks, aga selle juurde olid põimitud ka paganliku jumalakummardamise elemendid ning nonde jumaluste vastuvõtmine (1Kr 8:1-13). Ja Pauluse mureks on inimeste arusaamises valitsev vaimulik segadus.
Lugedes tänast lõiku suuremas kontekstis, näeme kuidas see Pauluse väide on seoses korintlaste suhtumisega Paulusesse, nende kriitikaga tema aadressil ning keeldumisega teda aktsepteerida. Võib isegi olla, et uskmatud keda Paulus silmas pidas polnud mittekristlased, vaid need koguduse keskelt, kes Paulust ründasid.
Kuidas iganes see ka polnud, on selge, et korintlaste suhtumised pärinesid otseselt nende sees valitsevast vaimulikust segadusest, keeldumisest loobuda paganlikust ebajumalakummardamisest ja vanadest eluviisidest. Nad ei olnud mõistnud, et olles “uus loodu” tähendas see ka täielikku muutumist oma pühendumisobjektide ja mõttemallide osas.
Kirikuajalugu näitab et on võimalik olla füüsiliselt isoleeritud, kuid vaimselt ja eetiliselt siiski (kasvõi osaliselt) kokkukasvanud oma ajastu väärtustega. Samal kombel on võimalik olla ühenduses ümbritseva kogukonnaga, ja siiski eristuda selgelt vaimselt ning eetiliselt selles valitsevaist väärtustest. Pauluse soovitus on viimase kasuks. Läbi aegade valitsev oht on selles, et võime tema hoiatust mitte mõista või tõsiselt võtta ning lihtsalt muganduda ajastu elustiili ja väärtustega.