Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 38: 19 - 41
Issand ise vastab Iiobile19Kus on tee valguse asukohta ja kus on pimeduse paik,
20et sa võiksid teda viia ta piiridesse ja märkaksid teeradu tema koju?
21Sa tead seda, sest olid ju siis juba sündinud ja su päevade arv on suur.
22Kas sa oled käinud lumeaitade juures ja näinud raheaitu,
23mida ma olen hoidnud hädaaja tarvis, sõja ja võitluse päevaks?
24Kus on tee sinna, kus valgus jaguneb, kust idatuul levib üle maa?
25Kes on lõhestanud vihmavalingule vao ja kõuepilvele tee,
26et see võiks sadada asustamata maale, kõrbe, kus ei ole inimest,
27laastatu ja lageda küllastuseks, et lasta tärgata noort rohtu?
28Ons vihmal isa, või kes on sünnitanud kastetilgad?
29Kelle üsast on välja tulnud jää ja kes on sünnitanud taeva halla,
30kui veed tarduvad otsekui kiviks ja sügavuse pinnad tõmbuvad kokku?
31Kas sa suudad siduda Sõelatähtede tõrksust või valla päästa Vardatähtede köidikuid?
32Kas sa võid Vihmatähti välja saata õigel ajal ja juhatada Vankritähtede kogumit?
33Kas sa tunned taeva seadusi? Või kehtestad sina maa peal tema kirja?
34Kas sa suudad tõsta oma häält pilvedeni, et veevoolus sind kataks?
35Ons sul võimalik saata välke, et need läheksid ja ütleksid sulle: "Vaata, siin me oleme"?
36Kes on teinud iibise targaks või kes on andnud kukele mõistuse?
37Kellel oleks osavust lugeda pilvi? Või kes võiks kummutada taevalähkreid,
38kui muld on kokku vajunud känkraks ja kamakad on takerdunud üksteise külge?
Jumala dialoog Iiobiga on läbivalt järjekindel. Osutades pilt pildi järel loodud maailmale, kutsub Juma Iiobit üles kaalutlema, milline Tema, Looja viimase arvates siis olla võiks.
Nagu kunstnik, kes oma loomuse kohta oma loomingusse rohkelt viiteid jätab, on ka Jumal loodusse sisestanud nähtavad jäljed oma kirglikkust isiksusest ning omadustest - Tema vägi ja jumalik olemus on kogu loodus kõikidele selgelt “nähtav” (Rm1:20).
Viimastel aastatel on just selles osas kerkinud kahtlusi, seoses uute teaduslike avastuste esiletulekuga, mis on selgitanud mitut loodu seni mõistatuseks jäänud ja ülikeerukat tahku -nii et mõned väidavad, nagu polekski enam vajadust Looja järele.
Tegelikus elus aga näeme, et ka sajandeid kestnud teaduslik areng ei ole suutnud teha midagi erilist selgitamaks universumi keerukust või selle saladusi - kui midagi, siis on need avastused muutnud selle kõige uurimise veelgi põnevamaks. Me suuname oma silmad miljarditele tähtedele taevas, või mõtleme miljonitele geenidele inimihus, ning kõijkal võime näha Jumala sõrmejälgi. “Piibli Jumalat... tuleb kummardada ja austada ühtviisi nii katedraalis kui laboratooriumis.” (Francis Collins, inimgenoomi projekti üks juhte).
Avaldanud selle olulise tõsiasja, et Loojat on võimalik vägagi selgelt näha kogu loodus, on Iiobi raamatu 38.peatükk oluline ka selle poolest, mida avaldab selle põhimõtte taustal. Salmides 19-41 keskendub autor Jumala väele ning ettehooldusele. Jumal on see, kes on iga loodusnähtuse üle ja taga toimiv (s 19,22,24,25,28,29,31,32). Aga nii tähtis kui Jumala väe kontseptsioon on juudi maailmavaates, on veel olulisem sellest Jumala headus ning hoolitsus. Meie vaade tõstetakse nüüd taevaste liikumistelt lähedusstseenidele - kus lõvi toidab oma poegi (s 39) ning kaaren enda omi (s 41). Igas sellises stseenis näeme noort, abitut ja tillukest, ootamas oma toitu - ning see tuuakse neile läbi Jumala tarkuse ja hoolitsuse.
* (Ralph Waldo Emerson, Ameerika poeet ja filosoof, 1803–82)
Selle kommentaari autor: Gerard Kelly