Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 39: 1 - 25
Issand ise vastab Iiobile1 Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?
2Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad,
3kui nad kõveraks tõmbudes vasikaid heites oma ihuviljast vabanevad?
4Nende vasikad kosuvad, kasvavad avaral aasal, lähevad ära ega tule tagasi nende juurde.
5Kes on sebra lahti lasknud ja kes on valla päästnud metseesli köidikud,
6kellele ma olen seadnud koduks lagendiku ja elukohaks soolakõrbe?
7Ta naerab linna kära, sundija kisa ta ei kuule.
8Ta uitab mägedel, oma karjamaal, ja otsib kõike, mis aga haljas on.
9Kas metshärg tahab sind teenida? Kas ta jääb ööseks su sõime juurde?
10Kas sa saad metshärja siduda köiega vaole? Kas ta äestab su järel orumaad?
11Kas sa võid loota tema peale, kuigi ta rammult on suur, ja jätta oma töö tema hooleks?
12Kas sa usud, et ta toob tagasi ja kogub su seemne rehealusesse?
13Jaanalinnu tiivad lehvivad rõõmsasti, aga ons need tiivad ja suled tegusad?
14Sest ta jätab ju oma munad maa peale ja laseb neid liivas soojeneda,
15unustades, et jalg võib need purustada ja metsloom tallata.
16Ta on oma poegade vastu vali, nagu ei olekski need ta omad; see pole tema mure, et ta vaev võiks olla asjatu.
17Sest Jumal on teda lasknud unustada tarkuse ega ole jaganud temale mõistust.
18Aga kui ta siis üles kargab, ta naerab hobust ja ratsanikku.
19Kas sina annad hobusele jõu, ehid ta kaela lakaga?
20Kas sina paned ta hüppama nagu rohutirtsu? Tema võimas nooskamine on kohutav.
Siin, 39.peatükis nihkub meie vaate fookus Jumala loodud maailmale. Siiani oleme vaadelnud “suurt pilti”, loomise fenomeni; nüüd aga liigub kaamera alale, mille sissejuhatuse tegid eelmises peatükis lõvi ja kaaren: elavate olendite juurde. Jumala poolt esitatavad küsimused keskenduvad erinevaile loomadele, kelledest igale antakse 10-12 rida kirjeldamaks nende imeliseust.
Kaljukits tõmbub kõveraks, et sünnitada poegi (s 1-4); metseesel - tugev, raske ning isepäine, paneb vastu igasugustele köidikutele (s 9-12). Kohmakas jaanalind komistab ja koperdab üle lava nagu halvasti treenitud baleriin, ja ometi suudab võita võidusõiduhobust kui olukord seda nõuab (s 13-18). Võimas hobune trambib ja korskab ning tormab kartmatult lahingusse (s 19-25). Ja kotkas ning kanakull, kaunid, uhked ja väärikad - leiavad oma elu ja saatuse kaugemal ning kõrgemal inimese haardest.
Kogu see tervikpilt on täis variatiivsust ning ilu, värve ja loomingulisust. Siin on nii hoolitsust kui jõudu, kohmakust ja graatsiat, metsikust ja tarkust. Ning mitte ükski neist loodud olenditest ei vaja, et Iiob peaks neile ütlema mida nad tegema peavad. Nende käitumine, isseloom ning saatused ei ole kuidagi määratletud inimese poolt, vaid üksnes Jumala poolt. Nad kõik sõltuvad täiesti oma Jumalast ning on sama sõltumatud inimese tegevusest.
Iiobile näidatakse siin maailma, mis ei keerle tema ümber - maailma, milles ilu, graatsia ja Jumala auhiilgus märgistab iga loodud olendit ning liiki, ning millede osas pole keegi Iiobiga konsulteerinud. Iiobile näidatakse siin kätte tema koht - ta asetatakse kõige muu loodu keskele - maailma, mis on Jumalakeskne, mitte Iiobikujuline.
Ometi on selles poeesias tohutu hellus, mis innustab Iiobit aktsepteerima talle näidatud kohta kui parimat kus ta olla saab.
Selle kommentaari autor: Gerard Kelly