Shakespeare´ilt pärineb suurepärane mõte, et kogu maailm on lava, kus mehed ja naised on näitlejad. Johannese jaoks aga on kogu maailm kohtusaal, kus vaieldakse selgeks suur kohtuasi Jumala ja maailma vahel. "Selle maailma vürst" esitab Jumala vastu süüdistuse (s 11), mis väidab, et Jumal ei ole ustav oma tõotustele ja Jumala armastus ei tööta. Kaitsja osas on Jeesus, kes on samal ajal nii eestkostja kui tunnistaja. Tema elu ja õpetus näitavad, et Jumal on tõeline ja et Jumala usaldamine toimib. Alistudes julmale surmale ja olles uuesti ellu äratatud, sai Jeesus ülekaaluka võidu ja selle maailma vürst kaotas kohtus.

Vaatamata sellele kaotusele võitleb süüdistaja selle eest, et esitada oma süüdistus Jeesuse järgijate vastu, ja nüüd oleme need meie, kes on kutsutud olema tunnistajad oma sõnade ja eluga. Jumal ei ole jätnud meid kandma seda koormat üksi: Ta on andnud meile Püha Vaimu, kes jätkab Jeesuse tööd igas uues põlvkonnas. Tema ülesanne on ilmutada inimestele Ülestõusmispühade tähendust, mis näitab, et Jeesus on võitnud ning et uskmatus on põhjendamatu. Nagu igas kohtus peab advokaat kutsuma tunnistajad, ja ainsad pädevad tunnistajad on need, kes kõnnivad Jumala armastuse teel ja valivad Jumala relvad.

Siin näeme, miks on meile hea, et Jeesus läheb ära (s 7). Ta läheb ära, et võidelda see võitlus, mida ainult tema saab võita, kuid ta läheb, et ta saaks meie juurde tagasi tulla viisil, mis võimaldab tal olla meiega igavesti kui meie eestkostja ja juht.